esmaspäev, 12. aprill 2021

CLXV: mõni asi on minu jaoks raskem kui mõni teine: näiteks kahekilone kivi on kergem kui kolmekilone, ent kolmekilosega saab suuremaid asju puruks visata

Õkva prõlla tahan vinguda, et kirjastamine on keeruline. Või, ei, kirjastamine on ülilihtne. Siis kui seda ise teed. Keeruline on siis kui oled autor, aga mitte kirjastaja. Siis on kuidagi nii (osalt sellep, et on, osalt sellep, et ma nii tajun), et kõik käib sinu kaudu, aga sõnaõigust nagu on vähem ja otsustusõigust nigu põlegi ja isegi ei loo endale tervikpilti, sest seda peaks ju tegema kirjastaja ja kokkuvõttes saad igal juhul kaigast. Vb on selles midagi üldkehtivat palgatöö kohta: et nagu tegelikult ju hoolid tulemusest (heal juhul), aga midagi jääb ikka puudu, ka enda suhtumises, ja õigus sul kunagi ei ole ja süüdi oled ainult sina. 

Nojah, siin on nüüd tegelikkus ja enesetunne väikestviisi vaheliti nagu küpsisetordis. Aga pmst. 
Ja, jah, see tähendab, et varsti tuleb raamat. Aga ei ole ilukirjandus, on artiklid. 

laupäev, 10. aprill 2021

CLXIV: mõned asjad ikka muutuvad ka

Minu noorpõlves oli käibel ütlus, ehk koguni vanasõna: "Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise." 
Enam nii öelda ei saa. Küntakse, külvatakse, veetakse külma ilmaga kate peale, kastetakse, väetatakse ja kasvavad nii mis mühiseb. 
Ma isegi ei tea, kas neid on oluliselt rohkem, aga fakt on see, et see majandusharu on ellu ärganud, nišš on täidetud. 

neljapäev, 8. aprill 2021

CLXIII: krimikirjanduse tõlkija metsatalus

Noh, hommik nagu ikka: lükkasin kitse pealt ära (elus kits annab palju paremini sooja kui ükskõik milline tekk) ja alustasin päeva. Läksin kohvipaksu ja munakoori kompostihunnikusse viima (kas kellelgi pole tuttavat kana? võiksin munakoored kõrvale panna) ja nägin seal ootamatult stringe. Noh, neid alukaid. Kõigepealt mõtlesin keskkonnateadlikult, et need ju ei lagune. Siis mõtlesin, et ohoh, kuhu ma need naised matnud olen?! Siis nägin, et olid täiesti mustaks tõmbunud ja kunstipäraselt kõverdunud banaanikoored. Tundsin, mõistagi, kergendust, aga ka teatavat kahetsust, kuna argipäev on nii turvaline, ettearvatav ja paika loksunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

CLXII: rahulduspakkuja rahulolu-uuring

Leidsin kuuri alt ühe jändriku paku ja hindasin olukorra niisuguseks, et oma tükeldamiskirvega* ma sellest küll jagu ei saa. Aga kuna kuuris on pmst kõik olemas, siis - olles leidnud motivatsiooni - leidsin ühe väga heas vormis kirvejuraka. Sellise, millega muistsed vägilased eriti visasid ja suuri puupäid pooleks lõid. Vibutasin seda mõned korrad ja pakk oli sunnitud hargnema nagu kurikaelad pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Ega neil sellest abi olnud, kõik halud püüdsin kinni. 
Peab ütlema, et see on minu käe jaoks tõesti raske kirves ja sellega täpselt ja kõvasti äigamine nõudis just parajat pingutust ja nagunii on sellistes füüsilise maailma asjades teatav lihtne ja ilmne rõõm: tõmbad terava noaga ja see lõikab, toksad kirvega ja halg läheb kaheks, virutad suure kirvega ja pakk annab alla. Tõesti rahuldustpakkuv. Samas mõtlesin, et ega seda ju väga palju teha viitsikski. Siis hakkasin mõtlema, et ega pärast kolmekümneviiendat eluaastat jaksa ega taha kogu aeg rahuldustpakkuvate asjadega jannata, või siis ehk nendega, mille pakutav rõõm on vaiksem, aga püsivam. 

*termin on leitud tööriistakaupluse kodulehelt, mitte sarimõrvarite slängisõnastikust. Eks ta kõlab tegelikult õigesti ja mul on kahju, et inimesed, kes olid nii targad, et kinkida mulle korralik kirves, ei olnud piisavalt targad, et kinkida lõhkumiskirves. Eks neid müüakse mulle ka, muidugi. 

teisipäev, 30. märts 2021

CLXI: oodatult selgus, et olen Charles Montgomery Plantagenet Schicklgruber Burnsi pärija, pean ainult kinnituseks 10 000 maksma

Igatahes, kui ma oleks kriminaalselt rikas, siis teeksin kõrgkooli, kus õpitakse kõikvõimalikku kultuurat, ma ei julge piirjooni täpsemalt visandada, aga kõike seda ebapraktilist ja arusaamatut ja kauget ja kaudsemõjulist, mis tegelikult maailma mõjutab ja koos hoiab. No vb umbes nagu EHI oli üheksakümnendatel. Ma täpselt ei tea, sest ma ei tea täpselt. 
Õppekavad laseksin muidugi koostada targematel inimestel, aga minu arvates läheks töösse ka kõik matemaatikad ja statistilised analüüsid ja mis kõik veel (ei, matemaatika ei ole ainult kosmoselaevade ja raamatupidajate jaoks). Ja muidugi ei oleks õppekavad sedasorti range kraam nagu praegu moes vaid seisaks pigem üleüldisel arusaamisel, ja arusaamisel arusaamatusest ja püüaks asja mõnevõrra koos hoida, aga samas kogu aeg ka uusi võrseid ja harusid leida. 
Igal juhul peaks tudeng enne diplomi saamist (sellest nõudmisest ma ei tagane!) läbima loengukursuse hobusevargusest, see kestaks kokku pool tundi ja diplomeeritud isikust oleks üldiselt teada, et ta julgeb mõnele taltsale suksule peo pealt leiba pakkuda. Ja diplomisse läheks kirja "hobusevaras", sest nimetagem asju valede, ent harjumuspäraste nimedega. Sest see on minu viis tõsta kisa trendi vastu, mille puhul kõigi satside ja lehvikestega kaunistatud ametinimetuse ametikirjeldus pärast kolmandat kokteili on "täiesti mõttetu töö". 
Vb eksin, aga minu arust on asjalood nii, et ideid, mis on võimelised maailma muutma, saame me enamasti hobusevarastelt ning Eesti ja maailm vajavad hädasti haritud hobusevargaid. 

laupäev, 27. märts 2021

CLX: pikk päevatöö kaob öösse

Sõber saatis õpetliku ja õige koomiksiriba. Väga meeldis. Kirjutan alla. Kui ma seal juba olin, siis vajutasin paar korda juhuvaliku nuppu ja komistasin uuele teosele, mis on mumst jälle väga hea. See smbc on üldse hea koomiks, vahepeal jälgisin pidevalt. 
Selle teise teosega seoses meenus muidugi Graeberi jutt mõttetutest ametitest (loodetavasti sai ok link, ma ei lugenud seda praegu uuesti) ja pisiasi, et minu elu kaks kõige paremini tasustatud ametit olid täiesti mõttetud. Võinoh, need polnud nii mõttetud mõttetuse seisukohast, lihtsalt särava tiitli ja suure palga taga oli väga vähe tööülesandeid. Mõlemal juhul veensin mõne kuu möödudes ülemusi, et seda ametikohta pole millekski tarvis. Mõlemal juhul jäid nad mind uskuma - pärast minu lahkumist jagati vähesed tööülesanded laiali ja uut inimest ei palgatud. Mõlemal juhul oleksin võinud nendel postidel aeg-ajalt powerpointiga seinu määrides ja ennast konn-tähtsaks puhudes aastaid istuda nagu mingi kuradi karikatuurselt äraspidine sambapühak. Mõlemad töökohad olid erafirmades, omanikud tahtsid palju raha teenida, mitte ei muretsenud tööhõive pärast ega sokutanud omasid soojadele kohtadele. Ja ma ikkagi rõhutaksin, et need olid mu küllalt mitmetöökohalises elus kõige paremini tasustatud ametid. Ja ma rõhutaksin seda veel kord. Ok, tehtud. 
Ja seda, kuidas tehakse pool tundi tööd, ja siis peab salaja internetis tuulates tööpäeva lõpuni istuma, vb isegi veidi ületunde tegema, olen näinud mitmes firmas ja muidugi seda ka ise teinud. 
Kuna töö teeb rõõmsaks (noh, selline töö, mis teeb rõõmsaks), siis on raske kujutleda, et tahaks veel kunagi teha töötegemise nägu - isegi suure raha eest. 

Ja üldse (pilt pärineb http://wumo.com/wumo koomiksist, ma praegu linki ei leidnud): 


PS. Jah, ma olen sellest varemgi rääkinud, aga räägin edaspidigi.

laupäev, 20. märts 2021

CLIX: teinekord meenub, kuidas Peeter Olesk luges luuletust kassidest, kelle vastu luuletuse autor suurt austust on tundnud

Aga tegelikult tahtsin öelda, et tütar tegi koolitööna sellise asja. Ja ma ei tea kas te teate kui palju aega selline asi nõuab, aga nõuab küll. Aga ma muidugi ei pane seda siia üles mitte ajamahukuse pärast, ei. Miks siis? Noh, loodetavasti saab vaadates selgemaks. Mulle meeldib väga, aga eks ma olen veits kallutatud.

reede, 19. märts 2021

CLVIII: tõde hiilib vargsi ligi nagu vaene sugulane su silgupütti

Olen vist juba rääkinud, et elan maagilises kohas. Kui ma oma maja* teeotsast vasakule keeran ja iga kord kui võimalik jälle vasakule, siis jõuan koju tagasi. Muidugi ei tohi keerata talude juurde viivatele teedele, tuleb minna mööda teid, mis viivad edasi. Hämmastaval kombel juhtub täpselt sama asi kui keerata paremale. Jällegi - kui keeran visalt igas järgmises ristis paremale, jõuan koju tagasi. 
Arvasin, et see on maagia, murueide tütred jms võluvärk, aga nüüd saan aru, et eksisin. Kas minus on piisavalt mehisust, et oma möödalaskmist möönda? 
No ma ei tea, aga igahtahes jõudis mulle kohale, nagu ma isegi jõudsin samale kohale tagasi, et see ei tähenda mitte kõnealuse paiga maagilisust, vaid on ilmselge ja lihtne tõestus, et maa on lapik. Teate ju küll: kui maakera oleks ümmargune, siis peaks samasse kohta tagasi jõudmiseks minema kogu aeg otse. 

* oma ei tähenda antud kontekstis kuuluvust, lihtsalt elan selles majas, aga mida inimesel, majulisel, enamat tahta? 

pühapäev, 28. veebruar 2021

CLVII: kontekst annab lisamõõtme ja tõlkija metsatalus tegeleb loodusvaatlustega

Niisiis, äratuskell heliseb, kass vahib mulle kapi otsast otsa. Otsast otsa, mõistate!? Ja, noh, iseenesest pole selles midagi kummalist, sest kass on ka inimene ja vaatab minu poole, sest tal pole äratuskelladega kogemusi eriti ja ikka vaatad teisele inimesele otsa ja just selle näoga mis sul on. (Nägudest: tean näiteks mõnda, kellele heidetakse ette (just, heidetakse ette!) seda, et nad on kurvad või kurjad, kui nad tegelikult lihtsalt on ja millegipärast vaatleja tõlgendab nende nägu vastavalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et antud juhul on see märkus mõnevõrra oluline.) 
Sest, jah, ehkki olukord on loogiline ja argine, annavad sellele lisamõõtme muusikapala mida ma äratushelinana kasutan (mul on vist küll mingi teine esitus) ja asjaolu, et kass, kes küll, teadagi!, pole oma nägu ise teind, näeb välja nagu piraat. Ja mitte selline nunnu nagu Jack Sparrow ega tobe nagu nad teinekord filmides on vaid ikka päris piraat. Ohtlik ja südametu. Kassist on foto ka, aga tema privaatsust austades ma seda üles ei pane. Igatahes, jah, need kaks täiendavat detaili laevad hommikuse kassipilgu tähendusega. 

Aga tõlkijale hakkab metsatalus sammal selga kasvama. Peseb ennast küll, aga metafoorselt. Ega sellest midagi ei ole, vähemalt esialgu, lihtsalt huvitav jälgida kuidas kasvab - siit siis see loodusvaatluste teema. Ja täna hommikul (eelmisel hommikul, mille tõttu mul üldse äratuskella vaja läks) meenusid read kunagise klassivenna kirjutatud kevadluuletusest: 
Makki pole enam vaja
Lõoke lõugab ümber maja

Nii see on. (Seda viimast repliiki tuleb lugeda Hasso Krulli häälega.) 

laupäev, 27. veebruar 2021

CLVI: ja kuna ma tõepoolest ei saa ise oma blogis kommenteerida ...

... ja sama tõepoolest ei viitsi ka bloggeri seadetes tuhnida, siis tervitan ema, kes on või ei ole köögis, elutoas või mõnes teises ruumis oma kodus ja Kaderit ja tafkat ja k.d ja teisi lahkeid kommenteerijaid, kes on või ei ole mõnes ruumis. Ja kassi. Ja kuulsat kahepalgelist kassipidajat. 

Üksiti, imelik asi, ERR korjas selle Müürilehe jutu üles. Mul muidugi hea meel, aga nt mu Sirbi artiklitest (millest mõni oli mu enda arvates nii enam-vähem) ei võetud ühtegi. Eks sellestki või aru saada nii ehk teistpidi (ma usun, et saan). Ja muidugi ei ole ma pettunud. Ikka rõõmus, et see leiti, sest eks pulbitse see tekstike elutõdedest. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

CLIV: no kuulge, mingi austus inimese vastu võiks ju ikkagi jääda

Teate, mulle käib ikkagi kahjuks paar asja närvidele. Mitte väga, aga peaaegu oleks hakanud ühele sõbrale rääkima, siis mõtlesin, et võin ju siia ka kirjutada, siis näeb seda kolm sõpra. Endiselt, liiga tõsiselt seda võtma ei pea, ärritus ei ole tõeline (kuigi põhjust ärritumiseks on küll ja veel). 
1. Inimlik rumalus. Antud juhul ühe konkreetse inimese piiritu ja ülbe rumalus. 
2. On teatav hulk reegleid, mida inimesed peavad järgima. Nt. paljudel ametikohtadel olles ei tohi oma alluvate või kolleegidega seksida. Lihtsalt ei tohi. Politseinikud ei tohi kahtlusalustega seksida. Aga ega's seks ole ainus patt. Altkäemaksu ei tohi võtta kelleltki. Inimest ei tohi orjastada. Ja minu arvates ei tohi lapsevanem mitte kunagi oma lapse treeneriks hakata. Ei, see ei ole tagantjärele tarkus. Ma ütlesin seda kohe ja kinnitan pühalikult, et mina ühegi Kelly Sildaru medali üle rõõmustanud ei ole. See taust on lihtsalt liiga kurjakuulutav. 
No kuulge, tippsportlaseks kasvamine (isegi marginaalsel alal) nõuab meeletut pingutust ja treener peabki takka sundima ja innustama, aga on täiesti kujuteldamatu, et laps elab kogu aeg piitsa all. Ja kui ilma selle piitsata Eesti rahvale head emotsiooni pakkuda ei ole võimalik, siis kahetsegu rahvas pattu ja parandagu meelt. Mida vähem selliseid häid emotsioone, seda parem. 
Mul oli mõnda aega treener. Üks mu sõber, päris asjatundlik sell. Muidugi, mina tegin trenni ikkagi ainult keskealise harrastaja tasemel, aga järgisin ülima täpsusega treeningkavasid jne. Samas, see mu sõber oli piisavalt karmi käe ja hoiaku ja ütlemisega, et kui ma näiteks oleks mingil põhjusel temaga samas korteris elanud, siis oleks ta mu elu põrguks teinud. Isegi täiskasvanud inimesena, isegi väga madalate eesmärkidega minul. Kujutada ette, et lapsevanem oleks mind õrnas eas "pisut tagant utsitanud" ei ole sugugi raske ja samas on see täiesti võimatu. Loodetavasti saate aru, mida ma silmas pean. 
Ühesõnaga: ma tahan öelda, et oma lapse treeneriks hakkamine peaks olema peaaegu keelatud. 
3. Üks tegelane ütles kunagi, et "Veerpalu võidust saadud emotsiooni ei ole temalt võimalik ära võtta". Vabandust, millegi taolise väitmiseks peab olema ühtaegu nii loll kui ka küüniline. 

Niiet, tõmmake oma emotsioonimajandusega veidi tagasi, palun. Ei soovita selle postituse peale ka leili minna. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

CLIII: see on trauma, trauma, trauma, mis kordub iga päev, ning kus mul vaid mängida olümpiasportlast jääb

Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea. 

Nimelt!

Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat. 

Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb. 

Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“ 

CLII: kui ekraaniaja võõrutusnähud piinavad, aga ei oska endaga midagi peale hakata ...

... siis võib proovida vanu järeleproovitud nõkse. Kõigepealt puudutage keelega küünarnukki. 
Kui see tehtud, hakake meelde tuletama laulutekste ja muud poeesiat, kus kasutakse sõna "armastama" ja asendage see sõnaga "harrastama". 
Mõne aja möödudes võib hakata tunduma, et väites: "Ma harrastan sind!" on terake tõtt. 

CLI: kurgid sulle, kallis kaim, raha ka sulle

Niisiis, ära anda äriidee. 
Kuna tänapäeva inimene punnitab üha rohkem loodusega kooskõlas elada (kiiduväärne!) ja hindab elurikkust ja kõike muud taolist, vanu uskumusi ja kombeid ja kuna ämblikud toovad õnne ja püüavad kärbseid täitsa ilma mürke kasutamata ja te ei pea oma burksijäätmeid nii kiiresti biolaguneva prügi hulka viima (Murelik, vanamoodne lugeja hüüatab: "Kas see on ikka õige koht?!" Toimetus kinnitab: "On, uued burksid lagunevad bio."), siis on meie ajutrust välja töötanud uue toote: pealambid ämblikele. Ma tootmise ja müügiga ei viitsi jantida, saan veel rikkaks, kus siis selle häda ots. Tooteid valmistakse, arusaadavalt!, individuaaltellimuse alusel ja ega see odav ei ole. 

pühapäev, 14. veebruar 2021

CL: tõlkija kiri kirjastuse projetkijuhile (kärbitud versioon)

Tere

Leian, et teist on üsna ebaviisakas mind kolme kuu vältel kirjadega pommitada. Jah, tähtajad on olulised, ent mul on olnud raske aeg. Ja ega see raamat, mille te mulle pähe määrisite, ka just tuju tõsta. 
Kahe kuu eest olin ennast nii palju kogunud, et hakkasin tööle, kahjuks (ja õnneks!), on minu keskendumine totaalne, seega eksisin natuke argitoimetustes, millest - te ei pruugi sellistest asjadest aru saada - ei pääse ka tõlkija. Kahmasin hajameelselt, ise tõlketööle mõeldes (esimene lõik oli juba valmis) panni pesemiseks oma koera. Tulemuseks oli must pann, õline koer ja haavad mu kätel. Loodetavasti mõistate, et sellises olukorras ei olnud võimalik tõlkimisega jätkata. 
Igal juhul olen nüüd uuesti vormis, hakkasin eelmise nädala teisipäeval uuesti tööle. Esimene peatükk on peaaegu valmis, nädala lõpuks saan ülejäänud viieteistkümne poognaga ühele poole. 

Lugupidamisega,
H. 

***

NB! Kiri põhineb tegelikkusel, ent on siiski väljamõeldis. 
Ei, mitte minu tegelikkusel. 
Lahtiütlemine: ühelegi tõlkijale selle kirja koostamisel kannatusi põhjustatud ei ole. 

reede, 12. veebruar 2021

CXLIX: sisalikud, mu sugulased

Tundub, et mu reptiilidest eelkäijad on mulle käru keeranud ja ei lase mul enam mu enda blogis kommenteerida. Teoreetiliselt võib tegemist olla tehnilise veaga, mille lahendamine on mulle enale jõukohane (no see on siiski väheusutav) või siis raporteeritav, aga praegu teatan, et Notsu ja Frieda viimase kommentaari peale tahtsin öelda jah. Ja pole see jah nii õnnetu midagi. 
Nii et see postitus on tegelikult eelmise kommentaar. Lisan veel märkuse, mis räägib riivamisi positiivsest mõtlemisest.


teisipäev, 9. veebruar 2021

CXLVIII: elu peab lihtne olema

Ma olen ikka paaril korral kirja pannud – lihtsalt, et see kirja saaks – et elu peab lihtne olema. Muidugi mitte ainult sellep. Hiljuti jõudis minuni teadmine, et sama on teinud ka Notsu ja Frieda. Hea seltskond. 
Ja kuna Notsu seda uuesti mainis, siis otsusatsin kuulutada, miks ma seda väitnud olen ja edaspidigi väidan (kui just ümber ei mõtle). 
Noh, üks põhjus on muiudgi see, et lihtsalt kirjas oleks, et ei saaks öeda, et kuskil pole kirjutatud, et elu peab lihtne olema, sest on kirjutatud. Kirjutatud on, et elu peab lihtne olema, jätke see meelde. 
Muide, sellega seoses meenub ka, et avastasin mõni aeg tagasi, et saan kasutada moest minevat lendfraasi "nagu ütles luuletaja". Seda võib (ja ongi mõistlik) kasutada argiste asjade puhul. Ja mis põhiline!, ma ei pea otsima kohast tsitaati, sest kõik mis ma ütlen, kõige suvalisem soga, ongi hetke pärast "nagu ütles luuletaja". Muidugi meeldib see idee mulle suures osas sellep, et need asjad, mille puhul inimesed luuletajate selja taha poevad, on ka tihti parajad lollused. Mina võin siis öelda midagi argist. Nt. "Nagu ütles luuletaja, ma käin kusel ära, siis saame minna." Või ka väga rumalat. 

Ent! 
Jah, väita, et elu peab lihtne olema, võib mitmel erineval põhjusel. Minu jaoks on peamine see, et kui nii väita, siis elu muutubki lihtsamaks. St. nagunii on mõnes mõttes keeruline, vähemalt kohati, aga siis tulebki lihtsustada. Matemaatika võrrandite puhul oli see ju esimene liigutus, mingid muutujad tulid kolida kuhugi, nii et valem muutus selgemaks, arusaadavamaks, midagi sai ära taandada. Või kui ma näiteks Excelisse valemit kirjutan, siis kui see on pisutki keerulisem, teen ma lihtsad osad ühekaupa valmis ja tõstan need siis kokku. Jah, osalt sellep, et pole enam praktikat, aga suuremalt osalt ikka sellep, et nii on lihtsalt kõige mõistlikum toimivat asja teha. 
Ühesõnaga, kui elus on mingi keeruline probleem, siis võib pusida, aga võib ka Suure Sassi eeskujul võtta taskust oma Occami habemenoa ja selle probleemi lihtsalt läbi lõigata. Ja ülejäänud ajal püüda nööre ja võrke ja asju ja teid sirgetena hoida, et need pusasse ei läheks. Ja siis ongi lihtne. 

Mul nüüd on küll natuke ärev hetk. Nimelt sai mul siin kenas maamajas sada kriitikavaba päeva täis ja ootan murega, mida Adalbert Paks Koer mu kohta nüüd öelda võtab. Kuna see on avalik blogi, siis pean ilmselt üle kordama, et Adalbert Paks Koer on majaomanik, kass, kelle kütja ja kokana ma töötan. 

neljapäev, 4. veebruar 2021

CXLVII: paar küsimust

Seoses tippspordirahva moraalse väljapressimisega ja Seli nimetamisega aukodanikuks tahtsin paluda, et keegi seletaks mulle ära kuidas:
a) tippsport rahva tervisele kasuks tuleb, liikumisharjumusi edendab. Seda mantrat korratakse kogu aeg, aga ma ei ole ühtegi asjalikku selgitust kuulnud. Isegi kui natuke tuleb, siis tundub, et liikumisharjumuste toetamine ja visa selgitustöö, et sellel pole mingit pistmist tippspordiga, annaks parema tulemuse. 

Noh, tegelikult on neid küsimusi veel. Mõtlesingi küsida, aga teised küsimused tundusid selle ühe kõrval suhteliselt ebaolulisemad. 
Olgu öeldud, et ma ei ole tippspordi vastu. Tehke kui tahate ja toetage kui tahate ja jälgige kui tahate (ma ise jälgin ka mõnda ala). Kõik on ok. Aga mingi kahtlus ikka jääb. 

teisipäev, 2. veebruar 2021

CXLVI: veel kord kõikvõimalikust tagasisidest

Taevas kuidas see mind tüütab. Ei tohiks, aga tüütab. Ostan möödaminnes diilerilt ninatäie kanepit, koju jõudes ootab ees viieleheküljeline küsimustik, kuidas jäin rahule teenuse kättesaadavuse, toote kvaliteedi, pakendiga ja nii edasi. No mida. 
Ostan rauapoest naela, ühe kuradi naela!, ja samamoodi. Kuidas nael meeldib! 
Mu vanatädi Anna, kes oli üks ropu suuga proua, kui ta mõnikord ei viitsinud või tahtnud anda vastust küsimusele "mis sa teed?", väitis, et valmimas on "küsija persepulk". Peaks neid tootma hakkama. Küllap on teisigi, kes tahaksid kõikvõimalilkke tagasiside nurujaid pisut korrale kutsuda. Kuigi, kes teab, tänapäeva maailmas võib persepulk väga popp ja ihaldusväärne ese olla. Ehk peaks neid tõesti tootma hakkama (ja siis klientidelt tagasisidet nuruma)!? 
Hm, igatahes, praegu jäi silma see, mis juba kümnendat korda (vähemalt). Kui nt Raamatuvahetuses on tõepoolest mõistlik see nupp kord ära vajutada, et kas raamat saadeti mõistliku aja jooksul ja oli sellises seisus nagu kirjeldatud, siis teised teavad, kas selle tüübi käest võib võtta. Ja no mul pole siiani olnud põhjust anda alla maksimumpunktide, ent! Ent kuidas maksimum on sõnastatud? Raamatu seisukord on "üle ootuste". Ma ei ole lollakas, ma saan aru, et kui raamatu eelmine majutaja ütleb, et kaaned veidi kulunud ja mulle jõuab siis veidi kulunud kaantega raamat, siis just seda ma ootasingi, jopskid. Või kui öeldakse, et raamat on nagu uus, siis kuidas saaks minuni jõuda raamat, mis neid ootusi ületab? Kuidas, ah? 
Hea küll, teen midagi asjalikku. 
Istuge oma küsitlused endale sisse. Mõelge järele, kas üldse on vaja küsida. Ja - jumal hoidku - tehke oma asi või teenus ise valmis. Mõelge korralikult läbi, nuputage selle ja teise nurga alt, pingutage. Aga seda, nagu siin mõned üritavad, et teevad mingi käki ja siis loodavad mingist käkk-küsitlusest saada nii palju häid ideid, et käkist saab midagi maitsvat ja siis saavad öelda, et ise tegid, seda ärge tehke. Tehke kasvõi pool rehkendust, aga tehke ise. Näiteks tehke oma asi valmis, aga kui siis jõud otsas, siis jätke küsitlus tegemata. 

Ei, ilmselt ma räägin sellest veel kuni lõpuks kirjutan mõnele kõmulehele "humoorika" (kui jäle sõna!) kommentaari. 

esmaspäev, 1. veebruar 2021

CXLV: enda rolli üle tähtsustamata: olen olnud millegi pöördelise sünni juures

Frieda tegi kartulist rullbiskviiti. Oleks patt jääda poolele teele ja mitte lahendada Jaan Tatika püstitatud mõistatust kuidas lihakänakast ilma tuleta maitsev praad saab. Hüva, see on mingil määral juba lahendatud, aga ikkagi! Samas vannutan neid, kes selle väljakutse peale tuld võtsid (näe, päris ilma tuleta ei saa!): ärge palun oma maja katsetades õhku laske. Või kui lasete, mina ei vastuta. Küll aga võtan - enda rolli üle tähtsustamata - kanda mõttelise osa ausärast. 

reede, 29. jaanuar 2021

CXLIV: kui juba usaldad, ära kontrolli

Novott, mina usaldasin oma mälu ja mõtlesin, et kuna ma nüüd maal elan, siis peaks puugisüsti tegema. Vaktsineerima! Mul oli meeles, et sellest hakkab tolku tõusma pärast teist süsti ja esimese ja teise süsti vahel peab olema mitu kuud ja siis tundus, et jaanuaris alustada on mõistlik. Noh, ilmselt oligi. Aga ega ma ei tea, vb oleks võinud ka kunagi hiljem alustada. Ma ei hakka seda kontrollima, usaldan kuskilt suvalisest kohast, kontrollimata allikatest kõrva jäänud infokildu. 
Usaldasin ka ilusate silmadega õde, kes ütles, et võib tulla kõrvalnähtusid, et need on normaalsed - kerge lihasvalu ja vb palavik. Mõtlesin, et küllap on tal ka ilus huulejoon. Ja nina! Ega mask perverti pea. Muus osas ma küll käitusin täiesti usaldusväärselt, neutraalselt, rahulikult. Ühe asja jättis ta mulle siiski ütlemata, aga küllap uskus, et taipan seda isegi. Usaldas mind. Nimelt: nagu kõigi vaktsiinide puhul tavaks, nii ka puugihaiguste, kratihaiguste ja pisuhännahaiguste tõrjeks mõeldud vaktsiinide süstimisega kaasneb võime paari nädala jooksul sisalike keelt mõista. Kahju, et ma ühegi sisalikuga rääkida ei saa, need on - reisipiiranguid eirates! - lõunamaale talvituma lennanud. Aga no mis seal's. Olen siiani salateadmisteta hakkama saanud, ehk saan edaspidigi. Kuigi, jah, hästi ei ole mul ju läinud. Vähemalt mitte ülearu hästi. Aga ühel päeval hakkab minema. Usun sellesse kindlalt. 

reede, 22. jaanuar 2021

CXLIII: unelmate ameteid, siide sameteid ja eksiteid

Leidsin sellise pildi. 


Mulle tundub jube lahe amet. "Tunned, soolane?! Aga mõtle nüüd kui keeruline on selle info viimine sinu ajju, kõik retseptorid ja värgid." Või: "Oled sa tegelikult mõelnud, kuidas saab moos kommi sisse? See on väike ime!" Või: "Kujuta nüüd maailmaruumi ette. Ei, päriselt. Kujuta ette selle mõõtmeid ja ... Oota, ma toon graafiku." 

Korra olen seda ametit proovinud ka. Nimelt tutvustasin kolleegile viletsas vene keeles kaubalifti: 
"Лиса двадцатого века представляет: маленькая чуда!" Ja siis seletasin, et paned ühel korrusel trääni lifti, vajutad nuppu ja võtad järgmisel korrusel trääni liftist välja, kas pole võrratu?! 

pühapäev, 17. jaanuar 2021

CXLI: tõlkija metsatalus vol mitu

Nii, proovisin kas auto läheb miinus kahekümnega käima (läks), siis rookisin lund kuni mootor soojeneb, noh, et kui juba sai käivitatud, siis peab laskma tal soojaks ka minna, ja siis sai lumi roogitud ja siis vaatasin, et mootor ei ole veel soe ja sõitsin autoga poole kilomeetri kaugusele postkasti juurde, ausalt, nagu lollakas või lombakas, vähemalt oli seal leht ja siis kõpitsesin mõningaid vanu mõminaräppe, mis mul kunagi kirjutatud ja miks ma ei ole veel kuulsaks laulnud ennast, ah, ja tõlkisin umbes pool poognat ja lugesin üle üht tõlget, mida ma pole veel kirjastusele saatnud ja külmetasin ja kütsin ja sõin ja mängisin kolm mängu malet ja hommikvõimlesin ja, jah, see oli tegelikult alguses ja kokkuvõttes on selline tunne, et ei ole midagi teinud, raisatud päev, sest ühtegi, mitte ühtegi kukeseent ega pohla ma ei korjanud, häbi tunnistada. 

reede, 15. jaanuar 2021

CXL: taliharjapäeva mured

Eluaeg olen tahtnud rannavormi saada. Jaanuari keskel valdab mind alati hämmastus: millist rannavormi ma tahan? Kas seda, mille puhul mu lõdva kõhunaha taga viirastuvad lahjad lihased või seda, kui kõik on kenasti hülgetrimmis? Ujuda talvel või suvel? Kumb rannavorm on õige rannavorm? 
Kuna on külm, siis tahan kogu aeg süüa. Isegi kui toas külm ei ole. Tõenäoliselt saavutan maikuuks korraliku hülgevormi. 
Aga võib-olla piisab lestadest ja paarist leigest õllest ja inimesed saavad aru, et see on rannamees oolrait. Või rott. 

teisipäev, 12. jaanuar 2021

CXXXIX: sinna tänna lehekene lendab kirjamärgid pääl

Otsustasin Adalberdilt tagasisidet küsida. Kuidas ta on rahul pakutava teenusega: toidu maitse, kogus, teenindus, hügieen, millised on ettepanekud ruumide kütmise asjus jne. Sokutasin kavalalt sisse ka mõned küsimused, mis puudutavad tema isiklikku arengut. Kellena näeb ta ennast viie aasta pärast? Mida saab tema teha oma ökoloogilise käpajälje vähendamiseks. Millised ootused on tal suhetele ja millised plaanid eneseteostuse vallas. 
Adalbert võttis mõtlemisaja. Dokument on tal kaasas, pastakas samuti. Tundub, et ta vaatab tulevikku optimismiga - kuulen nurrumist. 

neljapäev, 7. jaanuar 2021

CXXXVIII: inetu pardipoeg

Elas kord inetu pardipoeg. Ta oli ikka tõesti jõle. Teised pardid suhtusid temasse lugupidamisega, arvasid, et kord saab temast imeilus luik. Ega pardid luikede ilu väga hinnanud, aga need on lihtsalt kole suured ja tugevad linnud. 
Siis suhtusid teised pardid temasse ootusärevalt: noh, millal temast kord luik saab? Pardipoeg ise oli ka pisut pettunud, et ta õigustatud ootuse täitumine täiesti andestamatult kaua oodata lasi. 
Lõpuks selgus, et polnudki mingi luik - oligi üks kole ja rumal äpardunud pardiraisk, täpselt nii nagu paistis. Ei mingit teist kihti, sügavamat olemust. Lihtsalt, kuidagimoodi hakati temast enamat ootama. Oleme ausad, ega see ootus midagi paremaks ei teinud. Pardipoeg oleks võinud olla tavaline, vaatamata oma inetusele üsna silmapaistmatu tegelane, partkonna väärikas liige, aga nüüd tundus, et ta on läbi kukkunud. Terapeuti polnud ka kuskilt võtta. 

kolmapäev, 6. jaanuar 2021

CXXXVII: sõnaus ega ta kinkudelt kerki kasvab meis endis, situb me särki ja viskab märki

oversharer - liiglaotur (kui isiklikum jutt, siis südamesügaja; kui informatiivsem: teabeuputi; kui lingiloopija, siis viiteviskur; jne) 

Võtke see sõna kiiresti kasutusele, ma tahaksin seda ühes tõlkes kasutada. Muidugi, võin ka mõne parema mõelda. Või tehke seda teie. Või vaatame kuidas välja kukub.