laupäev, 24. juuli 2021

CLXXXXVII: seaduselaegas kukkus varba peale ja minul nutt lahti ikka üü ja ää

Üldiselt, jah, Murphy seadus on vaimukas küll, aga piirneb siiski mõttetu vingumisega ja igast asjast (vaimuka või vaimutseva) häda otsimisega. Sõltub juba indiviidist, kes kummale poole piiri satub. 
St. ma ei leia, et asjad väga tihti untsu läheksid. Samuti, kui mõnikord on mingi kokkusittumusahel (kokkusittumus on halbade asjaolude kokkusattumus), siis tegelikult tuleb ette ka õnnelikke juhuseid ja mitte vähem. Ja nendest viletsatest suure numbri tegemine on, noh, vaata eestpoolt - mõttetu vingumine või tore lora. 

Aga tegelikult tahtsin ma rääkida allakäigust. Kui ma mõne aasta eest oleksin praeguse olukorra lahendanud haamri või hakklihamasinaga, siis nüüd kehitan lihtsalt jõuetult õlgu ja möönan, et purustatud pipra otsalõpp ja pipraveski ülesütlemine haudusid vandenõu, ajastasid oma saavutuse täiuslikult ja kuna mul uhmrit ei ole (uhmer on vandenõu vastand), siis söön magedat salatit. Võinoh, proovin mingite teiste asjadega rahuldava tulemuseni jõuda. 

PS! Tegelikult sain poes jumaliku ilmutuse. Nimelt langes mu pilk maitseaineteriiulile ja sisemine hääl soovitas, et kuule, Jüri, osta purustatud pipart. Aga mina jälle kohe vastu, et mul peaks veel olema pool purki ja üks kott varuks, küll ma varsti ostan. Ära inise, va loll naiselik intuitsioon! 

PPS!! Mispärast nii viletsad on küll me poed, üks kõik kas sa pahandad, palud või poed, väga raske on leida sellist pipraveskit, mis näeks piisavalt turd välja (eelmine nägi peaaegu, kaks aastat ja suss) ja millel ideaalis oleks ka vänt, sest vänt kaunistab peaaegu iga eset. Pipraveskit kindlasti. 

PPPS!!!! Kiunumine on selles mõttes hea, et siis viitab keegi kohe pipraveskiallikale. Sõnaga, see probleem sai lahendatud. Jääb vaid pakki oodata.

pühapäev, 18. juuli 2021

CLXXXXVI: blasfeemia

Sain alles nüüd aru, miks ühel kõige vingemal jumalannal on kuuskümmend kätt. Mõelge kus ta elab. Kahe käega saab midagi asjalikku teha, kahega ennast sügada ja viiskümmend neli tapavad kõikvõimalikke verejanulisi lendvaid. Ja kaks kätt jääb veel vabaks! Istub pmst alati käed (mitmus!) rüpes. 
Vat seda nimetan ma omnipotentsuseks. 

neljapäev, 15. juuli 2021

CLXXXXV: loendamisi ja nõuandeid ja elukogemusi

- loendasin tosina parmu, kes suutsid koos minuga autosse lipsata. Ausalt, tegin nii kähku kui suutsin. 
- loendasin 3-4 tosinat kurge, kes ühe põlla peal kas kündsid või külvasid. Muljetavaldav. 
- tahtsin "midagi head" ja ostsin tomatit, kurki, spinatit (pasavitamiinid!) jms. Ei, ma ei ole täiskasvanuks saanud, oli lihtsalt selline isu. 
- Smart-id hoiatas, et kelmid ei puhka. Tegutsevad päeval ja ööl järelejätmatult. Mul hakkas neist kohe kahju! Inimene peab puhkama. Võiks teha mingi ametiühingu või hakata lihtsalt ise kelmide õiguste eest võitlema. Hakkaks nende tööaega kontrollima jne. Pakun, et sellist rasket tööd ei tohiks nädalas teha üle 20 tunni. 

Meid kõiki, khm, on inspireerinud inimesed, kes ei löö põnnama; kes jäävad endale truuks; kes püüavad kõigest väest ja saavad üle igast mäest; kes ei põrka tagasi ühegi raskuse eest; kes teavad, et tuhandemiiline teekond algab kilpkonna kinnipüüdmisest; kes jahivad sinilindu ja rakendavad raisa adra ette. Täna öösel meenus, et kui ma siia kolisin, siis ei näinud öösiti näppu suhu panna. Ja samuti sain aru, et mina ei ole üks neist eelkirjeldatud inimestest. Ma ei pannud näppu suhu. 
Aga no vähemalt on teada, kes ma selline olen ja selle teadmisega on hea edasi minna. 

pühapäev, 11. juuli 2021

CLXXXXIV: andke mulle ajamasin ja ämbritäis õlut

Tähendab, ajamasinat ma tegelikult ei taha, see on üks halb masin. Või, õigupoolest kordan häbematult enda sõnu, et mul juba on, Tõsi, baasmudel: liigub normaalkiirusel tuleviku (sh surma) poole. Mõnikord on lihtsad asjad paremad. 

Aga ajamasin tuli meelde seoses mõtlemise- ja reaktsioonikiirusega. On ju nii, et intervjuud andes või solvangule või mingile suvalisele väitele vastates ei pruugi õige vastus kohe pähe tulla. Tuleb hiljem. Mõnikord on küsimuses või väites nii palju asju valesti, et ei suuda neid kohe teadvustadagi ja siis kütad lahtise käega vastu laineharju ja lööd ropult mööda. 

Igatahes, nägin nüüd uudiseid Conor McGregori kohta. Kes ei tea, siis piisab kui öelda, et ta tegeleb (tegeles) võitlusspordiga ja on selline mees, kes ähvardab vägivallaga ka väljaspool ringi ja solvab vastast ja tolle ema ja pruuti ja kassi. Ühesõnaga, mats. Samas on see skeem äriliselt väga kasumlik ja eks ta sellep nii teebki. Ja nüüd, olemata vaadanud matši või ammugi pressikonverentse, olles pealkirjadest välja lugenud, et ka enne eilset matši käitus ta täpselt samuti, turkas mulle pähe, mida mõni vastane võiks talle öelda (muidugi rahulikuks jäädes). Konkreetset sõnastust pakkuma ma ei hakka (kuigi see tekkis ingliskeelsena mu pähe), sest seda saaks ja peaks ütlema ikkagi mõni tüüp kellega ta ringis kokku läheb, mitte mingi suvaline blogija põllutalus. 
Aga pmst leidsin, et ta on tõeliselt hale tuust, kui mõne miljoni pärast sellist ila suust välja ajab. Peab ikka väga kurb ja väga vaene olema selleks. Kusjuures, sellise käitumisega muudab ta maailma halvemaks paigaks, kahtlemata. Nagu peaaegu ei ole nalju, mis on lihtsalt naljad (suurem osa on ikka kellegi arvel, mingi võimustruktuuri lõhkumiseks või kindlustamiseks), nii ei ole ka lihtsalt kirgedekütmist ja etenduseandmist, igal etendusel (kui raske seda ka uskuda ei oleks), on mingi sisu. 

Aga alustasime masinatega, lõpetame samuti masinatega. Masinat nimetatakse kasutuks masinaks, aga minu meelest on tegemist filosoofilise zen-masinaga. Võinoh, vb mitte zen, aga igatahes on meil kõigil sellelt masinalt üht-teist õppida. 

ps. pealkiri on inspireeritud kunagi nähtud koomiksiribast, kus vanatädilik naiskangelane üürgab laulda: "anna mulle seajalg ja ämbritäis õlut!" Võimas. Selles mõttes, et väga mitmes mõttes hea koomiks, aga kuna ma tõenäoliselt pildilist tõestust ei leia, siis ei hakka otsimagi ja rääkima ka mitte. Ernie koomiks muidu. Ja vb mäletan valesti, see on aastakümnete tagant. 

reede, 9. juuli 2021

CLXXXXIII: mäng teeb vabaks

Koperdasin blogipostitusele mille auväärne, lugupeetud ja palavalt armastatud autor möönis, et kipub teinekord flirtima, aga samas – kuna ei otsi uut suhet ega seksi – tundub see väär, sest inimestega ei mängita. Hakkasin talle vastama, aga tundus kuidagi liiga invasiivne. Valisin passiiv-agressiivse tee ja loodan sisimas, et tegelikult on küsimus avaram ja annab minu lobablogis eraldi postituse mõõdu välja. 

Ühesõnaga, mulle tundub väike flirt igati asjakohane ja tore ja see ei tähenda inimestega mängimist. Või, ei, just tähendab mängimist, aga kes siis ei tahaks natuke mängida? Enamik inimesi tahab natuke mängida. Mängimine teeb targaks, ilusaks ja osavaks. 

Käsitlus, et flirt võiks olla mingi lubadus ja kohustus jne tähendab tegelikult just, et keegi ei mängi ja kokkuvõttes on see väga kurb. Ega kassipoeg ei pea ka saama lõngakera endale sisse süüa (ja inimene ei pea abielluma / seksima jne vms kõigiga, kellega veits flirdib), aga mängimine üldiselt arendab ja loob sotsiaalset sidusust ja mida kõike veel. 

Sõnaga, jah, mina arvan, et inimestega peaks mängima küll. Jube oleks see maailm, kus kõik on kivinäoga ja kombekad ja sa peavad enne esimese komplimendi tegemist kõik vähemalt hõbepulmadeni läbi mõtlema, sest inimestega ei mängita. Fui. Vastupidi, mängigem rohkem, õpime kaotama ja reegleid tundma ja kohtunikke mõjutama ja võitma ja mitte nii haiglaselt klammerduma, et kui keegi meile lahke näoga otsa vaatab, siis on meil juba ühiste laste nimed teada. 

neljapäev, 8. juuli 2021

CLXXXXII: kus oled nüd sa kes sinust on sand, ühist ted pold, oli mis oli, se tolmuks on sand

Tõenäoliselt tänapäevalgi levivad sotsiaalmeedias ja kes teab kus kuulutused, et neiu, kes sa seisid üleeila (jumal küll, kasutage kuupäevi!) suure kuuse all ja naeratasid, su hambad olid valged, ja õrnalt õhetasid roosad palged, ma olen nüid järele mõelnud ja tahan sinuga lapsi saada ja elada õnnelikult seni kuni me ära sureme. Olge head inimesed ja levitage seda teadet ja ma tahan ta üles leida ja rääkida oma tundest ja siis on asi selge. Kui läheb mõne hobusevargaga, mingu. Minu asi on laskuda ühele põlvele ja endast serenaadi välja ajada, teie asi on mind õige akna alla juhatada. 
Täiesti arusaadav ja vaga soov. Inimesed aitavad meeleldi ja mine tea, ehk mõnikord algabki sel moel nii suur õnn, et ei oska midagi peale hakata sellise kogusega. Eks saab hoidistada. Õppige Pandoralt ja mõelge natuke edasi. 

Mulle meenus, et 1991 kevadel või sügisel vestlesin paar korda peahoone sammaste läheduses ühe juurat või majandust või masinaehitust õppiva neiuga - ja kes seda nüüd tagantjärele öelda oskab kuidas see nii läks - aga igatahes leppisime kokku, et kohtume Argentiinas, kell kuus pärast riigipööret. 
Ei saa öelda, et ma tahaksin seda suhet elustada või õigupoolest luua, ei. Siiski on mul paar palvet. Kas keegi teab kedagi, kes võiks Argentiinas riigipöörde korraldada? Aitäh. Sellest oleks palju abi. 
Nagu öeldud, suhet ma luua ei taha, aga vähemalt ilmuksin kohtamisele kohale, sest mulle meeldivad sõnapidajad inimesed ja tahan ise ka selline olla. 

Ja lennukipileti raha mul ka endal ei ole, keegi võiks aidata. 

esmaspäev, 28. juuni 2021

CLXXXXI: arutle, võrdle

Võrdle kaht ligikaudset tsitaati. 

1. Kui sind paremale põsele lüüakse, keera pahem ette. (Jeesus Kristus)

2. Kui ise ei löö, lüüakse sulle. (Jalgpalliklišee)


Põhjenda!

laupäev, 26. juuni 2021

CLXXXX: ma olen sellest lõputust teisendamisest väsinud

Palun, viime kalendri kümnendsüsteemi. 

Aasta algab esimese kuu esimesest päevast ja esimene kuu kestab näiteks sada päeva. Teine kuu kestab ka sada päeva ja kolmas ja neljas kestab vastavalt 65 või 66. Midagi pole parata, normaalsemaks seda süsteemi ei saa. Siis algab teine aasta uue kalendri järgi, on selle esimese kuu esimene päev. 

Miks nii? Noh, ajalooliselt on ju tore, aga no kurat. Üks plusse: vabaneks neist nädalapäevadest. Neil pole nagunii mingit mõtet. Keegi ei käi kirikus tingimata pühapäeval; ei ole mingit üldist teadmist, et mööblipoed on esmaspäeviti kinni ja neljapäev on kalapäev jne, Ka töönädalased ei peaks olema viiepäevased. Vb hoopis kolmepäevased? Aga seda mõttemustrit (kui palju peab töötama) on tunduvalt lihtsam murda kui kaotada hoopis nädal. Väga vabalt võib iga päev parasjagu tööd teha ja nii on kõige parem. 

Kui see ei sobi, Siis, palun, teeme nii, et igas kuus on 28 päeva. See on ehk isegi parem mõte. Esimene, kaheksas, viieteistkümnes ja kahekümneteine on alati esmaspäevad; 02. 09. 16 ja 23 teisipäevad jne. Detsembri lõpuks on kasutatud 336 päeva. Üle jääb 29 või 30 päeva. Neist moodustatakse uus kuu ja üks või kaks lisapäeva jäävad kalendrist välja. Võib teha nii, et liigaastal Viimnekuu lõpeb, siis on viimnepäev, siis on ülestõusmine ja siis esimene jaanuar. (Liiatul aastal vastavalt järgneb viimsekuu viimasele päevale ülestõusmispäev). Oleks tunduvalt selgem, sest ausalt öeldes olen ma tüdinenud sellest, et nädalapäevad mööda kuupäevi totakalt kilgates, täiesti kontrollimatult ringi silkavad. 

CLXXXIX: eluvari

Mõtlesin hiljuti välja ühe teenuse. Nagu kõik minu välja mõeldud asjad, on see arvatavasti olemas. Või siis mitte. 

Igatahes, inimene võiks endale eluvarju võtta. Keegi oleks inimesega koos ja täiesti märkamatult. Ja ilmselt üsna akontaktselt, et inimene ei saaks talle iseennast esitada. Ja kui ta siis on mõnda aega kellegi eluvari olnud (vrd töövari) siis ütleb ta kliendile, mida too oma päevaga teeb. Ilma hinnangute ja soovitusteta. Lihtsalt, nigu on. 

Ilmselt oleks lihtsam seda teha kaamerate jms abil, sest muidu läheb endaks olemise surve liiga suureks ja sunnib üle oma laiba hüppama (eks vari ole laiba väike vend, kuulsa sportlase keelevääratus on mõistetav). 

Igatahes, ma puhkasin just natuke ja seedisin vist midagi enda kohta välja. Nüüd on uue elu alustamise tuhin. Mitte suured asjad, vaid peenhäälestus (millest, kokkuvõttes, algab kõik; paigutad ühe liivatera ümber ja hakkab juhtuma, aga pead paigutama nii, et hakkaks juhtuma, mitte nii, et kivistuks). Muidugi läheb uue elu alustamise tuhin üle, aga iga uue tuhinaga olen ma mingi kukesammu ikkagi astunud, niiet tervitan seda hoogu ja püüan enda huvides ära kasutada. Ja muidugi ka teiste huvides. 

laupäev, 19. juuni 2021

CLXXXVIII: pealkirjade hämmastavast maailmast

Ikka ja jälle kordub pealkirjaversioon, mis rõhutab, kui väikese summa eest mingi kurikael ühe või teise inimese maha nottis. Raskolnikov lõi vanamuti mättasse ainult kolmesaja euro pärast?! Jube!!! 
Paratamatult jääb mulje, et näiteks viie miljoni eest oleks see täiesti okei. Või vähemalt mõistetav. Tasakaalus. Viimast teooriat toetavad ka pealkirjad kurjategijate kohta. Alatasa rõhutatakse mingit glamuuri ja kiireid autosid ja vuntsitud naisi. Nüüd õitseb ajakidjandusväljaande veebilehel näiteks ~"Maffiamuinasjutt narkoparuniga"? Kas saab veel läilamalt takka kiita? (Vastus: saab küll, aga see on ka üsna tubli töö.) 

pühapäev, 13. juuni 2021

CLXXXVII: ääremärkus

Järgmine kord, kui ma näen kedagi, kes on kõrtsi või sünnipäevale tulnud koeraga, kutsun ma koeraomanikupüüdjad. Need on karmid inimesed, topivad omaniku traatpuuri ja pakuvad loomale teraapiat. 

Selguse mõttes: ei, looma sellele loomale jälkidesse olukordadesse vedamine ei ole märk loomaarmastusest. Vastupidi. 

CLXXXVI: on lihtsalt emand see, mis vaese mehe võitjaks teeb

Ma olen nüüd "Lipugambiiti" vaatama hakanud. Taylor-Joy on täiesti jumalik. Ja meenub ka see, et vahepeal ma vaatasin malet - see on täiesti pööraselt paeluv. Nagu kõige põnevam sport, üldse. Ei viitsi vaadata jooksmist, sest jalgpallis on jooksmisel mingi mõte (kuigi üsna meelevaldselt valitud mõte). Kui oskaks paremini malet mängida, siis saaks vaadates paremini aru ja ilmselt ei viitsiks jalgpalli vastu huvi tunda. Noh, jah, vaatamise põnevusest - ma ei saa sellest mängust piisavalt hästi aru, aga ikka on põnev. Kuna mängisin ise liiga palju, (see oli nii viie aasta eest) siis jätsin ka vaatamise, aga vb peaks ikkagi halvale harjumusele uuesti järele andma. 

Ja siis seal seriaalis üks mäng, saadanas, ma ei julge blogilugejale öelda milline ja mis juhtus, aga mina, togu, istun diivanil, tean, et see on kurjavaimu kinu, sisalike vandenõu, aga mul on ihukarvad püsti, kogu kere sügeleb ja tahaks niuksuda. 

Olin tõeline mees, ei niuksunud. 

reede, 11. juuni 2021

CLXXXV: Herakles seisab teelahkmel, Herakleitos istub, kuninglik kellamees (heerold) käib läbi kogu hargnevate teede aia

Meenus, et mingite investeerimisskeemide või pensionisammaste või millegi taolise puhul oli võimalik valida kolme strateegia vahel. Need olid pmst: 

- tuim, aga suht kindel (vt: iseloom põhjamaine, kindel)
- einoh, pisut peab ikka pulli ka tegema (reedel ja laupäeval) 
- olen valmis hüppama läbi akna, vupsti, igasse juhusesse ja seal õnnisverejanuliselt metsloomadega jooksma (mängin alati täispangale, jei!, siuke kunn olen) 

Muidugi on olemas ka nendele valikutele vastavad elustrateegiad. Ja muidugi on elustrateegiate valik tunduvalt laiem, üleminekutoone ja kombinatsioone on meeletult. Hakkasin mõtlema, et sama kehtib meeleolustrateegiate kohta. Jah, kohati läheb meil kuidagi (nt hästi), osalt sõltub see juhusest, ajukeemiast, jne, aga mingi põhivaliku saame ise paika panna. Noh, pmst, mingi skaala, tausta. 

Ja hämmastavalt tihti valitakse oma emotsionaalseks skaalaks "Olen nii üksildane kui vähegi võimalik ja kurb ja hale". Sest see tundub sügav ja inimlik ja paratamatu ja mida kõike veel. Ja, muidugi, kui ma selle niimoodi siia blogisse viskan, siis kisendab jämedakoeline lihtsustus taevasteni üles (ja taevad vaikivad põlglikult või siis puristavad vastuseks), aga kui see detailselt lahti kirjutada, kõigi alateadlike mõjutuste ja hoiakute peenhäälestus üle vaadata, siis võib jõuda sarnase tulemuseni. Jaa, tõsi, muidugi ei ole ma selles päris kindel. Lihtsalt mulle paistab nii. 

Aga ei, peenhäälestusest ma teile rääkima ei hakka. Esiteks ületaksin ma sellega mulle antud volitusi ja ega ma ei viitsi ka. Ehk kuskil kirjanduses. 

CLXXXIV: tõmban kopsud õhku täis, kerkin mäe kohale ja kuulutan tõde

Kas keegi seletaks mulle palun ära kuidas on võimalik, et ajakirjanduses pole peaaegu mitte kuradima keegi kuulnud kalendrist? Mitte kunagi? Kogu aeg lendavad sellised sõnad nagu tunaeile ja ülehomme ja täna ja mis kõik veel. Et mis sellega valesti on? Ma seletan jube aeglaselt ja rahulikult. 
Kui see läheb paberlehte, siis on see andestatav (kuigi, ka siis ei pea nii kirjutama). 
Kui see läheb ka veebi, siis peab artikli juures olema vähemalt kuupäev, millest neid eilseid ja tänaseid arvestada. 
Kui see läheb ainult veebi, siis minge peatoimetaja juurde ja paluge endale vitsu anda. Ja kui olete eksimust peatoimetajale kirjeldanud ja too ei saa aru, siis allkirjastage petitsioon, et peatoimetaja peab hiljemalt homme tagasi astuma. 

Näide on küll suvaline, aga sellist jama on kogu aeg. Kuvatõmmis on skooritud üheteistkümnendal juunil 2016. 

PS. tegelikult selle konkreetse uudise lahtiklõpsamisel on kuupäev täitsa olemas. Ehk on tõesti tegemist arenguga ja asi saab varsti selgeks? 


kolmapäev, 9. juuni 2021

CLXXXIII: sisuturundus

Raamat on poodides olemas. 12. juunil kell 17:00 toimub esitlus kultuuriklubis Salong. Tartus. 



neljapäev, 3. juuni 2021

CLXXXII: ökomöko, uuskasutus ja rohepesu

Põhimõtteliselt kõik võimalikud tutvumisportaalid ja teenused on olemas. Mõtlesin ühe välja, mis on ka kindlasti olemas. Nimelt taaskasutus. Ise sinna minna ei saa, aga küll saab seal kirja panna oma eksi (jah, ma saan aru kaasnevast problemaatikast). Moto võiks olla: Kingi oma vanale kaasale uus elu! 
Ja siis on ju ka selge, et ise ikka enam tagasi ei taha. Või paned üles ja siis lähed ostad ikkagi ise ära. 

Noh, vaadake, korralikud inimesed ei vii ju uuskasutusse katkisi saapaid ja vanu trussikuid. Ikka ainult kasutuskõlbulikku kraami, sellist, millest mõnel teisel rõõmu võiks olla. 

teisipäev, 1. juuni 2021

CLXXXI: kus te ometi olete, mu mõlemad lugejad?

Igatahes, tegin hiljuti kirjandusfestivalile HeadRead kirjanikku. Noh, sellist tilbendist. Mõte oli selline, et passin pargis ja kui tuleb lugeja ja ütleb hüppa, siis mina hüppan. Tuli Reet, mikrofon käes. Hüppasin (kultuur on AK lõpus alati). 
Siis tuli anonüümne lugeja. Tõsi, mäletan teda varasemast. Ta on mu esitlustel käinud. Ütles, et ta on siis esimene minu kahest lugejast. Ma tema täpset sõnastust ei mäleta, aga ta viitas ilmselgelt ühele mu luuletusele, kus ma esitan teabenõude oma mõlema lugeja asukoha määramiseks (kus te ometi olete, mu mõlemad lugejad?) Igatahes, läks nii, et tuligi veel ainult üks lugeja, kes ütles "hüppa". Siit moraal, et kirjutage parem luuletusi "kus te ometi olete, mu viis miljardit lugejat". Aga samas, jube palju hüppamist. Niiet ise otsustate. 

Aga üksiti tahtsin oma mõlemale lugejale teada anda, et nii umbes nädala pärast jõuab poodidesse raamat. Vb varemgi, kes teab. 

esmaspäev, 24. mai 2021

CLXXX: veel üks repliik inimkonna ja Bregmani raamatu kohta

Sedapuhku Toomas Pauli esituses

PS. Suvalise kõrvamärkusena olgu öeldud, et eestlased ei ole introvertsed. Mingid kombed ja sotsiaalsed oskused võtavad alles järele (okupatsioonid, diktak-tik-tok-tuurid jms jätavad jälje), aga kokkuvõttes üsna avatud rahvas. Ja muutuvad veerand sekundi jooksul agressiivseks, kui öeda, et nad ei ole nii tuimad ja pikameelsed ühti. 

Kui satute kuskil välismaal nägema kedagi, kes seletab kätega vehkides ja tatti pritsides 20 cm kaugusel nurka rammitud kuulaja ninast, et tema on ühe eemalehoidva rahva esindaja, vaikne ja tagasihoidlik, siis põgenege, sest see on eestlane. Ja need jutud metsarahvast, ah, ma parem ei hakka. 

reede, 21. mai 2021

CLXXIX: maamehest harrastusliigutaja elu suvel

sangpomm kadestab vikatit
ühed mustad mõlemad

CLXXVIII: sõnaus

Kuna ma olen kehv guugeldaja, siis jäid mu otsingud terminile "cattle grid" maakeelse vaste leidmisel viljatuiks. Kus häda kõige suurem, seal peedist pesumasinatrummel kõige lähem. Tekitasin mõiste "karjatõkkesild" ja vähemalt üks toimetaja on selle juba heaks kiitnud. Ja üks korrektor. Katsetan kohe teisega. Ja ka sinuga, kallis blogilugeja. 

Kui olete paremini informeeritud, siis võite kiirata valgust mu pimedusse. Võimalik, et see või mõni teine termin on juba täitsa olemas. 

CLXXVII: mitte, et see meid üllataks, aga ideed muudavad maailma

Kaja Kallaselt küsiti, mida loeb. Ja ta vastas kenasti ja mainis "Kärbeste jumalat". Et kuidas see ikka tegelikkusele valgust kiirgab. 
"Kärbeste jumala" ja selles sisalduva ilmutuse kohta soovitan lugeda teist arvamust (ei pea sellega nõustuma), millele on viidatud Ekspressi artiklis. Artiklis viidatud raamat on nüüdseks ka maakeelde pandud. Soovitasin seda mitmele kirjastusele, et tuleks tõlkida, aga Varrak võttis selle ette minu soovituseta. Tõlget lugenud ei ole, kindlasti hea. Raamat - nõustuda ei pruugi, aga lugemist väärib. Mina nõustun selle raamatu seisukohtadega väga suurel määral ja nõustusin juba enne selle lugemist. Mitte, et see oluline oleks. 
Inimestel on sada häda, aga me materdame ennast tavaliselt valede asjade eest. 

CLXXVI: harimatuse hea külg

Mõnikord on ikka harimatusest kasu. 

Kunagi üheksakümnendatel sattusin ülikoolist koju käima kui televiisorist näidati misterivalimisi. Olin poole saate pealt selle lõpuni kindel, et tegemist on paroodiaga. Eksisin. 

Siis kui Jaan Tätte ilmareisilt tagasi tuli, kostis autoraadiost mingine laul. Mõtlesin, et see on küll valusalt piinlik, mingi tüüp, kes ei oska ikka sugugi sõnu seada ega üldse suurt midagi ja paistab ka pisut otu olevat (noh seda ühe laulu põhjal muidugi öelda ei saa), üritab Jaan Tättet järele aimata. Paroodiaks ma seda ei pidanud, küll aga selgus, et tegemist oli Jaani endaga. 

Viimase poole aasta sees juhtusin jälle teleka ette ja muidugi pulti klõpsima. Oli mingi film, tundsin ära suure karvase tegelase ja mõtlesin, et tegemist on mingi popi ja noortepärase komöödiaga, kus kõik võimalikult totakalt kokku pannakse. Kurvastasin natuke, et Chewbacca oli enam-vähem ainus viide popkultuurile, mille ära tundsin. Hiljem selgus, et tegemist oli originaaliga, Tähesõdade filmiga. Ma ei mäleta, millisega neist. 

Ma muidugi ei ütle, et ükski neist asjadest oleks tegelikult halb, mõni kuulus pigem oma aega, khm, Tähesõjad, khm, aga igal juhul tundus, et nendel puhkudel pakkus harimatus teatava lisaväärtuse. 

teisipäev, 18. mai 2021

CLXXV: armas taevaisa, meie igapäevase perse alla poeta oma hell (ent mitte ahistav!) käsi enne kui seesinane taguots vastu kivi põntsatab

Üks firma hoiatas, et täna võib äikest tulla, ärgu ma elektrit joogu ja oma masinatele ka ärgu andku. Terve päev. Miks mitte aasta?! Päris loogiline soovitus, terve päev ilma interneti jmsita istuda. Tööpäev jne. Samas, milline ettehooldus ja hoolitsus! Imeline. 

Ettehooldusest rääkides: sain vaktsiini. Täpselt sama jama mis puugivaktsiiniga - sisalikud ei mõista mind. Ja ma ütlen teile, et kui vaktsineerides sisalike keelt selgeks ei saa, siis on see üks tohutu pettus! Üks rikastumise ja vaktsiinikiirguse levitamise asi. Kas teadsite, et selle niinimetatud covid-19 vaktsiinid muudavad inimese 5G mastiks? Novott, nüüd teate.  

Vaktsiini järele sõites kuulsin autoraadiost uudist. Ikea kutsub kõik ühe partii või kaubamärgi taldrikud tagasi. Sest need võivad puruneda. Olgu, ma nüüd möönan, et mingi lause läks kõrvust osaliselt mööda, vb tekib taldriku purunedes radioaktiivne kiirgus või vabanevad inimsööjabakterid. Kui nii, siis on tagasikutsumine igati õigustatud. 

Veel ettehooldusest: kujutan ette kuidas Maanteeamet hoiatab, et välikäimlani viiv teerada võib talvel lumme tuisata. Kolige mujale. Või sittuge ainult suviti. 

Pikisilmi ootan jaanipäevaeelset hoiatust Vabariigi Valitsuselt: 
Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi
Kõrvust saadik kõrgub kastehein
Küsib puuk, kas persest purra tohib,
Nõustab valitsus: oi, ei, ei, ei! 

kolmapäev, 12. mai 2021

ilma numbrita postitus: sõber kirjutas raamatu

Ja tartlased ja need, keda teinekord näen, saavad minu käest osta. Odavam kui poes (kuhu see vist pole veel jõudnud).

Mart Kangur "Armkude".

pühapäev, 9. mai 2021

CLXXIV: no ei talu pinget, ei talu

Niisiis, vaatasin "Kuldvillakut", eelmise nädala saadet. Võtsin paari kuu eest selle harjumuse külge. Teadsin, kes võidab. Ometi (mis mul viga on?) hakkasin kaasa elama tema väärilisele vastasele, suisa samastusin. Ja mis juhtus selles raskes olukorras? Ei suutnud kogu saadaoleva aja jooksul meenutada "Kuningas Oidipuse" autorit. Alles siis, kui kõlas plönn-plönn, aeg on läbi, siis turkas. 

laupäev, 8. mai 2021

CLXXIII: elu võiks tõepoolest olla natuke nagu tõsielu

Mõtlesin siin igasuguseid sügavaid ja inimlikke mõtteid, näiteks mõtlesin, et tegelikult, vaatamata aastatepikkusele pingutusele ei ole ma saavutanud neid pisikesi eesmärke, mida taga ajan. Noh, näiteks, et teen päevanormi tööd (üsna) järjest ära ja siis on ülejäänud päev vaba ja võin teha igasuguseid toredaid või tobedaid asju või mitte midagi. Muidugi, mingi edasiminek on toimunud ja aeg-ajalt seletan ma inimestele, et teen neli tundi tööd ja kogu lugu. Aga tegelikult kipub ikka nii välja kukkuma, et terve päev on seda tööd täis, teen ja teen ja ukseni ei jõua. 
Ja nüüd sain uksest välja, jalutasin. Noh, seda ma ikka jõuan iga päev, püüan natuke maja ümber asjatada jne. Aga täna mõtlesin jalutades, et kui tahaks inimesega päriselt tuttavaks saada, siis oleks hea temaga mõnda aega koos elada. Tähendab, kummalgi oma tuba või toad ja nii edasi, aga sisuliselt ikkagi koos. Niimoodi saaks üsna varsti selgeks, kas on ühine keel või ei ole. Ja ei pea üldse muud tekkimagi kui tüli mannapudru või pesemata või pestud nõude pärast. Praegu on kuidagi nii, et kõigepealt pead inimese ära võrgutama ja siis selgub, et ta jätab sokid söögilauale ja kipub patrama prantsuse keeles ning hakkab alati rääkima siis kui oled kuuldekaugusest just välja jõudnud. Mitte, et seda minuga oleks juhtunud, ei, aga pmst. Seda asja aetakse valepidi. Peaks tegema sellise süsteemi, kus vabatahtlikke niimoodi lihtsalt kellegagi kokku elama paigutatakse. See ei tähenda alguses suurt midagi - ei seksi ega armastust. (Trikk on selles, et kui tõsieluseepide loojate eesmärk on vaatajatele pulli teha ja selle nimel panna kokku võimalikult juhme / vastandlikke indiviide), siis eesmärk võiks olla ka teistsugune. Ma muidugi väga ei saa sõna võtta, pole seriaalimaailmaga kursis. Viimane oli see "Farm" kus Läti, Leedu ja Eesti jeekimid koos põllumehi mängisid.) Võib alati programmist väljuda, võib paugupealt, ust pauguga kinni lüües, aga võib ka päeva või nädala kaupa seda pikendada või mingil hetkel vahetust nõuda. Jah, ei, muidugi ei ole see mingi arukas jutt, ma lihtsalt väsinud peaga jalutasin selle kokku ja ei hakka ümmarguseks, terviklikuks teooriaks veeretama. 
Aga esimese teema juurde tagasi pöördudes: olete kindlasti märganud, et lisaks prokrastineerimisele on ka post- ja prekrastineerimine ja nendega on igavene jama. Eks ma jätkan sel teel, et püüan oma päeva vabamaks saada, vähem krastineerida. Jah, vahepeal olen koguni mõelnud, et peaks uuesti "päris" tööle minema, aga sellest on pea seitse aastat kui ma viimati päris päris tööl käisin ja kes sellisele mingit ametit annab. Noh, enne vabakutseliseks hakkamist läks veel poolteist aastat liinitööl, see ei olnud hea otsus. Ühesõnaga, kui nüüd uuesti tööle minna, siis kuskil karjääriredeli alumise pulga juures kaste tõsta ja rattaid ja nuppe vajutada, noh, see oleks tore küll, midagi hingele ja südamele, aga ega ma sellega vabam ei oleks kui tõlkides ja ega ma niimoodi rohkem ei teeniks ka. Ja, ei, mulle meeldib tõlkida, suisa väga, niiet mingit probleemi ei ole. Mõne aasta pärast võin ka tempot langetada (vb juba järgmisel) ja siis on kõik tunduvalt rohkem lill. Ja, ei, mingit probleemi ei ole, lihtsalt räägime asjadest nagu nad on: ma püüan oma töötamisharjumustes korda luua korda, aga entroopia trügib ukse alt sisse ja sunnib mind kogu aeg töötama, kogu aeg, isegi siis kui ma tööd ei tee. Ja, jah, ma olen saavutanud edu ja saavutan veel ja jätkan ja probleemi ei ole, aga ma lihtsalt tunnistan, et olen oma edu vist suuremaks luisanud. 

PS. Jaa, see kokkukolimise jutt on pmst lora, mõttemäng. Noh, et milline võiks olla maailm, kui kokkukolimine tähendaks ainult seda, et oled üksi ja ei taha tingimata üksi olla. (ei pea olema meeleheitel) Erinevalt praegusest oleks kokkukolimine väga väike samm. Ja nõudlus lemmikloomade järele langeks. Tähendab, mitte, et mul midagi lemmikloomade vastu oleks, ei! 

See prokrastineerimise jutt on suht elust enesest. 

reede, 7. mai 2021

CLXXII: peeditrumlimees

Anekdoodid on enamjaolt nõmedad, aga ma ikka räägin neid, ma olen vana kooli mees, ise ka üsna nõme. Ja mulle meeldib, et nad peegeldavad mingit ajastut, mõtteviisi. Tõsi, mõni neist mõtteviisidest on ilmselgelt jõle, selliseid lugusid pigem väldin, aga 

Ema tütrele: "Tütreke, vaata, et sa ei komista sellise mehe otsa nagu su isa! Kuldsete kätega mees! Sa ei saa elu lõpuni ühtegi uut asja osta - ta remondib kõik ära!" 

Noh, mina muidugi kuldsete kätega ei ole, küll aga tohutu tagumikuga ja istusin päikeseprillide raami veits katki. Prillikaupmehed, sunnikud, kinnitasid, et neid plastraame parandada ei saa jne. Mina jälle mõtlesin, et ausad prillipoeprillid, võitlevad uv, maailmarevolutsiooni ja lampjalgsuse vastu, annan ma teile jee järgmised viis kuni kolmsada kümpi (no, ok, viimane summa on minu puhul täielik utoopia düstoopia, isegi kümme kümpi on tohutu hunnik raha). Mina jälle mõtlesin, et mis mõttes ei saa parandada. Kõike saab parandada. Mina jälle mõtlesin välja. Puurisin peenikese puuriga raami sisse kaks auku, tõmbasin musta niidiga raami vastu raami, plökerdasin natuke kõva liimiga ja ongi korras.  Põhiliselt vajan neid nagunii autot juhtides, kui politseinik mu peatab ja ütleb, et härra, teil on ju prilliraamid ise parandatud, siis ma, noh, selle riski olen valmis võtma. Ja kuna ma ei ole just esinduslik härrasmees, siis ei välista, et ma võin nendega ka uulitsale minna. Silm ka ei pilgu. Ja kui pilgub, siis te ei näe seda, tumedad prillid on ees. 

Kusjuures, kui viitsiks otsida mingi moeka hõbedase traadi või klambri või krimbli, siis võiks niiviisi meie trendirikkusse panustada. Tulistaks teisele prillipoolele mingi samasuguse (asümmeetriliselt?) ja noorsugu läheks arust ära. Või vanasugu. Nojah, olgu, möönan, et moeloojana pole ma kätt proovinud, ilmselgelt see ei õnnestuks. Võtan selle osa tagasi, tunnistan jauruks. 

neljapäev, 6. mai 2021

CLXXI: mis su lemmikvärv ka on ja lemmiktoit ja lemmikkivi

Igatahes, paar sookurge elavad kuskil siinkandis ja teevad häält. Täiesti lummavalt imeline. Ööbik, ööbik võib eurovisioonile sõita. 

reede, 30. aprill 2021

CLXX: mõned teadmised on täiesti raudkindlad

Näiteks jäin ma kunagi uskuma, et sääskede kadumisest ei kaotaks keegi. Et kui nad ökosüsteemist välja korjata, siis oleks kõik ok. Muidugi on see ebaloogiline, aga jäin uskuma ja ei mõelnud selle üle. Noh, tundus, et ju siis linnud saavad mingit muud putukaputru jne. Hiljem avastasin, et see "info" pärineb ühe viletsa autori kehvast luuletusest. Minuni vist e jõudnud otse, aga ikkagi. Nojah. Muidugi avastasin siis kui inimesed mulle ütlesid, et kle, õu, sa oled sellest küll valesti aru saanud, lollakas. 

Nüüd jäin uskuma, et Chevrolet'i logo on sümboliks kokku pressitud kiiresti jooksev loom. Noh, tähendab, ei jäänud päriselt uskuma, sest õnneks oli meeles, et see ilmutuslik info jõudis mu ajju unenäos. Ja ega unerasvast leent saa. 
Priitahtlikud Freudid võivad mulle ka selgitada miks mu alateadvus (?) sellise temaatikaga, Chevy sümboolikaga tegeleb. Vihjena olgu öeldud, et sisalikud on ajaloo jooksul muutnud nii Fordi kui ka Volkswageni logo ja ka tagasiulatuvalt - nii, et mitte keegi muutust ei mäleta ja kõik varasemad fotod jms tehti ümber. 

Selgitav joonis. Ma ei hakanud looma logo sisse tõstma. Loom on juhuslikult valitud, jooksuasend enam-vähem selline nagu unenäos mõistsin. 

Toimetatud: muutsin selle siiski piltlikumaks. Eriti piltlikuks muudab selle Derard Gepardieu lisamine (muidugi selgus, et selle "nalja" peale on tuldud enne mindki).





Veel kord toimetatud: tundub, et mingi üldisem arusaamine liigub läbi eetri, just laekus koomiksiriba


kolmapäev, 28. aprill 2021

CLXIX: mitte just hädavajalik uudissõna

Oleksin praegu sõbrale kirjutades kasutanud sõna "litapoeg", aga see tundus väär, leidsin uue sõna, mida teilgi teatud tüpaaži kirjeldamisel võib tarvis tulla: "machopoeg". 

Jah, ma tean, kõik sellised "leidused" on keegi teine juba varem leidnud, aga kui ei ole, siis võtke heaks ja kui ka on, siis te vb ikkagi ei teadnud, sest mina näiteks ei teadnud ja võtke heaks. 

esmaspäev, 26. aprill 2021

CLXVIII: kui sind piinab eksistentsiaalne kriis ja sa ei tea õigupoolest kes sa oled

Kui tunned, et oled tõesti eksinud, siis tasub teha kindlaks oma asukoht. Ja esimese sammuna soovitan vaadelda mõnda veekeerist. Kui see on päripäeva - siis oled põhjapoolkeral; kui vastupäeva, siis lõunapoolkeral. 

Olen uurinud matkajuhi käsiraamatuid ja skaudiõpikuid, aga see tarkusetera pole silma jäänud. Nüüd on see lünk siis täidetud. 

PS. Hakkasin valeinfo levitamist ja kergeusklike skautide eksitamist häbenema. Ei ole nii selle veega. 

kolmapäev, 21. aprill 2021

CLXVII: Mõned tõed on nii ilmsed, et võib märkamatult valede valda libiseda

Nimelt märkasin hiljuti, et see kabjalaadse küünega varvas ei ole mitte mingil põhjusel viiendale varbale küüne asemel kasvanud kabi, vaid hoopis kuues, kabjaga varvas. Nimetan seda hellitavalt tarkusevarbaks. 

Kohalik fauna rõõmustab: ümber maja kõnnivad tähtsal ja väärikal sammul Reginald ja Lezsek Konnakowskid. Ametilt ja kutsumuselt on tegemist kärnkonnadega, väga moodne rahvas. 

Tiigis vilksatas üks kala. Hakkasin mõtlema, et tema elu on küll perspektiivitu, kuitahes tubli ja töökas ta ka ei oleks. Loodetavasti pole teda olemaski, sest nagu ütles luuletaja: mitte sündida, see surelikule on parim saatus, kuid olles sündind, siis perre pürjelite / pääsmaks ülikooli ... 


        

teisipäev, 20. aprill 2021

CLXVI: luba meil kord kahe nädala tagant meie igapäevase leiva järel käia ja me lubame, et hoiame seda külmkapis eneseabiõpikute vahel

Tekkis kiusatus kirjutada paks olemisest. Lõppude lõpuks oleme me ju kõik asjatundjad dieedi ja elamise alal, nii minagi.
Esiteks tuleks valida, millele oma elus keskendud. Paks olemine või mitteolemine ei tohiks kellegi jaoks olla tähelepanu keskpunktis, põhimure. Esimene või teine maailm, vahet pole. Alati on parematki teha. Isegi kui kaalust alla võtmine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, ei pruugi sellele keskendumine tuua parimat tulemust, sest olemuslikult on see kõrvaline asi ja nii tuleb seda ka käidelda, möödaminnes. Olgu: käsitleda. Aga on asju, millesse tuleb suhtuda pealiskaudselt, muidu ei saa õiget tulemust.
Mumst on vaja pidada meeles paari asja.
1. Energia jäävuse seadus.
2. Inimene on põletusahi.
3. Liikumine peaks olema elu osa.
4. Elu peab lihtne olema.
5. Minu teada elab igas inimeses üks krdi müügimees kes külvab valelubadusi nagu Varro valeinofot.
Kõik ülejäänu tuleneb automaatselt nendest triviaalsustest. Kui sööd sisse rohkem kaloreid kui kulutad, lähed priskemaks. Kui loobid ahju kummikuid, siis läheb korsten varsti põlema ja maja takkatraavi. Või solidaarsusest. Eraldi ettevõtmised energia kulutamiseks on toredad kui sa neid naudid ka nende endi pärast, aga üldiselt on võimalik päris liikuvalt elada. Valikute küsimus. Kui sul on ülemäärane nõrkus mingi toiduaine või toidu esitusviisi vastu, siis ära osta neid endale koju ja tahtejõudu polegi vaja. Kui tahad midagi teha, säti see käeulatusse; ei taha, pane kapi otsa. Ükskõik, mida me ei teeks või teha tahaks, alati on kuskil ajus või hinges mingi ussike, kes irgitseb, et "vb võiks kõigepealt hoopis ..." , või siis: "täna küll võib ..." või jällegi: "sul on ju internet läbi lugemata, kus sa nii saad tööle hakata!?" jne vms. Eks need ussikesed kasutavad tõepoolest personaalset lähenemist ning seetõttu ei püüa ma põhjalikumat nimekirja teha, aga teate küll, tunnete enda müügimehe valelubadused ära. Jah, endale kõike keelates muutub inimene kurjaks ja rumalaks, aga kogu aeg ennast tüssata lastes ei lähe ka hästi. Oluline on tähele panna, et see tüüp veab teid alati ninapidi. Kui ta ütleb, et veel üks kook ei tee halba, siis pärast süda läigib. Kui ta ütleb midagi ühe sigareti kohta, siis teete terve paki (hea kui siis pidama saab) ja kops jookseb kokku. Kui ta väidab, et ei taha magama minna, pigem vaataks veel ... Ühesõnaga. Nagu "Viimse reliikvia" tige nunn Agnesele ütles: "Jätka nüüd ise!" Jah, võtke piits ja tantsitage seda oma turjal. Võinoh, ärge haiget tehke, piisab, kui tunnete müügikolli ära ja tunnistate, et väga tihti lüpsab ta teilt välja aja ja pealehakkamise ja jätab teid tühjade pihkudega.
Muidugi on selgitus pisut pikem, aga sellest tegelikult piisab. Veits rabedalt sai see kõik üksteise otsa, andke andeks. Põhiline on jääda pealiskaudseks ja kõige põhilisem meeles pidada energia jäävuse seadust.
No ma ei tea, minu meelest käib see laias laastus nagu kõige kohta siin elus. Veidi tuleb kujuneid tõlgendada ja vahetada, aga pmst.
Pmst nüüd on viimane aeg öelda, et ma ei võta seda tõsiselt, kirjutasin tõesti ühe soojaga lorinal, ärge teie ka.
Aga kui ma luban Tähtsal Vanamehel enda sees sõna võtta, siis päris tühi jutt see minu silmis ei ole. Mulle üldse meeldivad aeglased edusammud. Kui keegi võtab kahe nädalaga kümme kilo kaalust alla, siis tõenäoliselt on see vee arvelt, samuti on sooled tühjaks saanud ja kilo või kaks on "võidetud" lihaste kärbumisega. Reaalset tolku on vähe. Ai, nüüd ma tegelikult räägin asjadest, mida ma ei tea. Tahtsin öelda hoopis, et tasapisi saavutatud edu tundub usutavam. Talgukorras võib puud kuuri alla loopida, aga suurem osa asju on nagu äraneetud porgandipeenra rohimine – jõuad lõpuni, juba on algus veits umbrohtu kasvanud. Nagu selle kiviga tüübi lugu, teate küll. Tuleb sülitada pihku ja nautida veeretamist. Või rohimist. Ilgelt pika porgandipeenra võrdlus meeldib mulle selles suhtes rohkem, et teisel ringil saab juba porgandeid ka ja kolmandal veel rohkem jne. St. on ikkagi ka mingi edu ja saak, mitte ainult veeretamine ja otsast alustamine. Või nõude pesemine – sedagi tuleb teha iga päev.
Ahjaa, üks asi veel: aeg-ajalt läheb täiega tuksi. See on muidugi ebaõnnestumine, aga sellep ei maksa halada. Müügimees on kaval ja järjekindel. Nagu saatan, kes teid kurjale teele juhib. Peab ta trikke tundma õppima ja jälle otsast alustama. Ja võib kohe rahulikult meelde jätta (kui meelde ei jää: kirja panna), et ta ei lähe kuhugi. Ta jääb alati ja soovitab mingil hetkel seda ja mingil teisel hetkel teist. Aga pikapeale saab tal sabast kinni ja teiega manipuleerimine muutub tema jaoks keerulisemaks. No mõelge nüüd ise: ei saa ju eeldada, et võidaks kõik mängud, see on absurd. Ja inimese sisemine mina (siin müügimeheks, ussiks, saatanaks jne nimetatu) on üks libedikust sitapea, kes kasutab tõeliselt näruseid ja kavalaid nõkse, tunneb teie nõrkusi ja oskab neid ära kasutada. Olles selliselt tüübilt paar korda pähe saanud, oleks narr mängulaud ümber lükata ja toast välja söösta. Või, õigupoolest oleks see tema suurim võit ja teie põhiline kaotus. Tuleb lihtsalt uuesti nokkima hakata, järgmisel katsel natuke teisiti, aga peamine et uuesti.
Lahtiütlemine: teate isegi. Ma tegelikult tõesti ei tea neist asjadest midagi, aga oma blogis ehk tohin lamiseda.
Aga tegelikult ma alles alustan. Asi on selles, et me oleme oma elu jaganud lõikudeks, mida siis ühekaupa lahendada, ikka ja alati parimate nõuannete järgi, aga tegelikult on elu üks terviklik ehkki sajapealine lohe, leegion. Seda tuleb elada, mitte miljoni nõustaja mürinas peast segi minna. Ah, see on üks oluline tähelepanek, aga nüüd ma enam ei viitsi. See on pidulik ja keeruline ja lihtne ja oluline ja  triviaalne jutt, aga las praegu tõesti jääb. 
Küsin veel, et kui liikumine on vormis püsimiseks nii oluline, siis kuidas on võimalik, et oma elu lihtsalt lösutades mööda saatvad krokodillid on enam-vähem kõige tugevamad ja kiiremad loomad üldse? Miks nemad ei pea pidevalt trenni tegema ja nii? Guugeldada ei tohi. 

esmaspäev, 12. aprill 2021

CLXV: mõni asi on minu jaoks raskem kui mõni teine: näiteks kahekilone kivi on kergem kui kolmekilone, ent kolmekilosega saab suuremaid asju puruks visata

Õkva prõlla tahan vinguda, et kirjastamine on keeruline. Või, ei, kirjastamine on ülilihtne. Siis kui seda ise teed. Keeruline on siis kui oled autor, aga mitte kirjastaja. Siis on kuidagi nii (osalt sellep, et on, osalt sellep, et ma nii tajun), et kõik käib sinu kaudu, aga sõnaõigust nagu on vähem ja otsustusõigust nigu põlegi ja isegi ei loo endale tervikpilti, sest seda peaks ju tegema kirjastaja ja kokkuvõttes saad igal juhul kaigast. Vb on selles midagi üldkehtivat palgatöö kohta: et nagu tegelikult ju hoolid tulemusest (heal juhul), aga midagi jääb ikka puudu, ka enda suhtumises, ja õigus sul kunagi ei ole ja süüdi oled ainult sina. 

Nojah, siin on nüüd tegelikkus ja enesetunne väikestviisi vaheliti nagu küpsisetordis. Aga pmst. 
Ja, jah, see tähendab, et varsti tuleb raamat. Aga ei ole ilukirjandus, on artiklid. 

laupäev, 10. aprill 2021

CLXIV: mõned asjad ikka muutuvad ka

Minu noorpõlves oli käibel ütlus, ehk koguni vanasõna: "Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise." 
Enam nii öelda ei saa. Küntakse, külvatakse, veetakse külma ilmaga kate peale, kastetakse, väetatakse ja kasvavad nii mis mühiseb. 
Ma isegi ei tea, kas neid on oluliselt rohkem, aga fakt on see, et see majandusharu on ellu ärganud, nišš on täidetud. 

neljapäev, 8. aprill 2021

CLXIII: krimikirjanduse tõlkija metsatalus

Noh, hommik nagu ikka: lükkasin kitse pealt ära (elus kits annab palju paremini sooja kui ükskõik milline tekk) ja alustasin päeva. Läksin kohvipaksu ja munakoori kompostihunnikusse viima (kas kellelgi pole tuttavat kana? võiksin munakoored kõrvale panna) ja nägin seal ootamatult stringe. Noh, neid alukaid. Kõigepealt mõtlesin keskkonnateadlikult, et need ju ei lagune. Siis mõtlesin, et ohoh, kuhu ma need naised matnud olen?! Siis nägin, et olid täiesti mustaks tõmbunud ja kunstipäraselt kõverdunud banaanikoored. Tundsin, mõistagi, kergendust, aga ka teatavat kahetsust, kuna argipäev on nii turvaline, ettearvatav ja paika loksunud. 

teisipäev, 6. aprill 2021

CLXII: rahulduspakkuja rahulolu-uuring

Leidsin kuuri alt ühe jändriku paku ja hindasin olukorra niisuguseks, et oma tükeldamiskirvega* ma sellest küll jagu ei saa. Aga kuna kuuris on pmst kõik olemas, siis - olles leidnud motivatsiooni - leidsin ühe väga heas vormis kirvejuraka. Sellise, millega muistsed vägilased eriti visasid ja suuri puupäid pooleks lõid. Vibutasin seda mõned korrad ja pakk oli sunnitud hargnema nagu kurikaelad pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Ega neil sellest abi olnud, kõik halud püüdsin kinni. 
Peab ütlema, et see on minu käe jaoks tõesti raske kirves ja sellega täpselt ja kõvasti äigamine nõudis just parajat pingutust ja nagunii on sellistes füüsilise maailma asjades teatav lihtne ja ilmne rõõm: tõmbad terava noaga ja see lõikab, toksad kirvega ja halg läheb kaheks, virutad suure kirvega ja pakk annab alla. Tõesti rahuldustpakkuv. Samas mõtlesin, et ega seda ju väga palju teha viitsikski. Siis hakkasin mõtlema, et ega pärast kolmekümneviiendat eluaastat jaksa ega taha kogu aeg rahuldustpakkuvate asjadega jannata, või siis ehk nendega, mille pakutav rõõm on vaiksem, aga püsivam. 

*termin on leitud tööriistakaupluse kodulehelt, mitte sarimõrvarite slängisõnastikust. Eks ta kõlab tegelikult õigesti ja mul on kahju, et inimesed, kes olid nii targad, et kinkida mulle korralik kirves, ei olnud piisavalt targad, et kinkida lõhkumiskirves. Eks neid müüakse mulle ka, muidugi. 

teisipäev, 30. märts 2021

CLXI: oodatult selgus, et olen Charles Montgomery Plantagenet Schicklgruber Burnsi pärija, pean ainult kinnituseks 10 000 maksma

Igatahes, kui ma oleks kriminaalselt rikas, siis teeksin kõrgkooli, kus õpitakse kõikvõimalikku kultuurat, ma ei julge piirjooni täpsemalt visandada, aga kõike seda ebapraktilist ja arusaamatut ja kauget ja kaudsemõjulist, mis tegelikult maailma mõjutab ja koos hoiab. No vb umbes nagu EHI oli üheksakümnendatel. Ma täpselt ei tea, sest ma ei tea täpselt. 
Õppekavad laseksin muidugi koostada targematel inimestel, aga minu arvates läheks töösse ka kõik matemaatikad ja statistilised analüüsid ja mis kõik veel (ei, matemaatika ei ole ainult kosmoselaevade ja raamatupidajate jaoks). Ja muidugi ei oleks õppekavad sedasorti range kraam nagu praegu moes vaid seisaks pigem üleüldisel arusaamisel, ja arusaamisel arusaamatusest ja püüaks asja mõnevõrra koos hoida, aga samas kogu aeg ka uusi võrseid ja harusid leida. 
Igal juhul peaks tudeng enne diplomi saamist (sellest nõudmisest ma ei tagane!) läbima loengukursuse hobusevargusest, see kestaks kokku pool tundi ja diplomeeritud isikust oleks üldiselt teada, et ta julgeb mõnele taltsale suksule peo pealt leiba pakkuda. Ja diplomisse läheks kirja "hobusevaras", sest nimetagem asju valede, ent harjumuspäraste nimedega. Sest see on minu viis tõsta kisa trendi vastu, mille puhul kõigi satside ja lehvikestega kaunistatud ametinimetuse ametikirjeldus pärast kolmandat kokteili on "täiesti mõttetu töö". 
Vb eksin, aga minu arust on asjalood nii, et ideid, mis on võimelised maailma muutma, saame me enamasti hobusevarastelt ning Eesti ja maailm vajavad hädasti haritud hobusevargaid. 

laupäev, 27. märts 2021

CLX: pikk päevatöö kaob öösse

Sõber saatis õpetliku ja õige koomiksiriba. Väga meeldis. Kirjutan alla. Kui ma seal juba olin, siis vajutasin paar korda juhuvaliku nuppu ja komistasin uuele teosele, mis on mumst jälle väga hea. See smbc on üldse hea koomiks, vahepeal jälgisin pidevalt. 
Selle teise teosega seoses meenus muidugi Graeberi jutt mõttetutest ametitest (loodetavasti sai ok link, ma ei lugenud seda praegu uuesti) ja pisiasi, et minu elu kaks kõige paremini tasustatud ametit olid täiesti mõttetud. Võinoh, need polnud nii mõttetud mõttetuse seisukohast, lihtsalt särava tiitli ja suure palga taga oli väga vähe tööülesandeid. Mõlemal juhul veensin mõne kuu möödudes ülemusi, et seda ametikohta pole millekski tarvis. Mõlemal juhul jäid nad mind uskuma - pärast minu lahkumist jagati vähesed tööülesanded laiali ja uut inimest ei palgatud. Mõlemal juhul oleksin võinud nendel postidel aeg-ajalt powerpointiga seinu määrides ja ennast konn-tähtsaks puhudes aastaid istuda nagu mingi kuradi karikatuurselt äraspidine sambapühak. Mõlemad töökohad olid erafirmades, omanikud tahtsid palju raha teenida, mitte ei muretsenud tööhõive pärast ega sokutanud omasid soojadele kohtadele. Ja ma ikkagi rõhutaksin, et need olid mu küllalt mitmetöökohalises elus kõige paremini tasustatud ametid. Ja ma rõhutaksin seda veel kord. Ok, tehtud. 
Ja seda, kuidas tehakse pool tundi tööd, ja siis peab salaja internetis tuulates tööpäeva lõpuni istuma, vb isegi veidi ületunde tegema, olen näinud mitmes firmas ja muidugi seda ka ise teinud. 
Kuna töö teeb rõõmsaks (noh, selline töö, mis teeb rõõmsaks), siis on raske kujutleda, et tahaks veel kunagi teha töötegemise nägu - isegi suure raha eest. 

Ja üldse (pilt pärineb http://wumo.com/wumo koomiksist, ma praegu linki ei leidnud): 


PS. Jah, ma olen sellest varemgi rääkinud, aga räägin edaspidigi.

laupäev, 20. märts 2021

CLIX: teinekord meenub, kuidas Peeter Olesk luges luuletust kassidest, kelle vastu luuletuse autor suurt austust on tundnud

Aga tegelikult tahtsin öelda, et tütar tegi koolitööna sellise asja. Ja ma ei tea kas te teate kui palju aega selline asi nõuab, aga nõuab küll. Aga ma muidugi ei pane seda siia üles mitte ajamahukuse pärast, ei. Miks siis? Noh, loodetavasti saab vaadates selgemaks. Mulle meeldib väga, aga eks ma olen veits kallutatud.

reede, 19. märts 2021

CLVIII: tõde hiilib vargsi ligi nagu vaene sugulane su silgupütti

Olen vist juba rääkinud, et elan maagilises kohas. Kui ma oma maja* teeotsast vasakule keeran ja iga kord kui võimalik jälle vasakule, siis jõuan koju tagasi. Muidugi ei tohi keerata talude juurde viivatele teedele, tuleb minna mööda teid, mis viivad edasi. Hämmastaval kombel juhtub täpselt sama asi kui keerata paremale. Jällegi - kui keeran visalt igas järgmises ristis paremale, jõuan koju tagasi. 
Arvasin, et see on maagia, murueide tütred jms võluvärk, aga nüüd saan aru, et eksisin. Kas minus on piisavalt mehisust, et oma möödalaskmist möönda? 
No ma ei tea, aga igahtahes jõudis mulle kohale, nagu ma isegi jõudsin samale kohale tagasi, et see ei tähenda mitte kõnealuse paiga maagilisust, vaid on ilmselge ja lihtne tõestus, et maa on lapik. Teate ju küll: kui maakera oleks ümmargune, siis peaks samasse kohta tagasi jõudmiseks minema kogu aeg otse. 

* oma ei tähenda antud kontekstis kuuluvust, lihtsalt elan selles majas, aga mida inimesel, majulisel, enamat tahta? 

pühapäev, 28. veebruar 2021

CLVII: kontekst annab lisamõõtme ja tõlkija metsatalus tegeleb loodusvaatlustega

Niisiis, äratuskell heliseb, kass vahib mulle kapi otsast otsa. Otsast otsa, mõistate!? Ja, noh, iseenesest pole selles midagi kummalist, sest kass on ka inimene ja vaatab minu poole, sest tal pole äratuskelladega kogemusi eriti ja ikka vaatad teisele inimesele otsa ja just selle näoga mis sul on. (Nägudest: tean näiteks mõnda, kellele heidetakse ette (just, heidetakse ette!) seda, et nad on kurvad või kurjad, kui nad tegelikult lihtsalt on ja millegipärast vaatleja tõlgendab nende nägu vastavalt. Olgu etteruttavalt öeldud, et antud juhul on see märkus mõnevõrra oluline.) 
Sest, jah, ehkki olukord on loogiline ja argine, annavad sellele lisamõõtme muusikapala mida ma äratushelinana kasutan (mul on vist küll mingi teine esitus) ja asjaolu, et kass, kes küll, teadagi!, pole oma nägu ise teind, näeb välja nagu piraat. Ja mitte selline nunnu nagu Jack Sparrow ega tobe nagu nad teinekord filmides on vaid ikka päris piraat. Ohtlik ja südametu. Kassist on foto ka, aga tema privaatsust austades ma seda üles ei pane. Igatahes, jah, need kaks täiendavat detaili laevad hommikuse kassipilgu tähendusega. 

Aga tõlkijale hakkab metsatalus sammal selga kasvama. Peseb ennast küll, aga metafoorselt. Ega sellest midagi ei ole, vähemalt esialgu, lihtsalt huvitav jälgida kuidas kasvab - siit siis see loodusvaatluste teema. Ja täna hommikul (eelmisel hommikul, mille tõttu mul üldse äratuskella vaja läks) meenusid read kunagise klassivenna kirjutatud kevadluuletusest: 
Makki pole enam vaja
Lõoke lõugab ümber maja

Nii see on. (Seda viimast repliiki tuleb lugeda Hasso Krulli häälega.) 

laupäev, 27. veebruar 2021

CLVI: ja kuna ma tõepoolest ei saa ise oma blogis kommenteerida ...

... ja sama tõepoolest ei viitsi ka bloggeri seadetes tuhnida, siis tervitan ema, kes on või ei ole köögis, elutoas või mõnes teises ruumis oma kodus ja Kaderit ja tafkat ja k.d ja teisi lahkeid kommenteerijaid, kes on või ei ole mõnes ruumis. Ja kassi. Ja kuulsat kahepalgelist kassipidajat. 

Üksiti, imelik asi, ERR korjas selle Müürilehe jutu üles. Mul muidugi hea meel, aga nt mu Sirbi artiklitest (millest mõni oli mu enda arvates nii enam-vähem) ei võetud ühtegi. Eks sellestki või aru saada nii ehk teistpidi (ma usun, et saan). Ja muidugi ei ole ma pettunud. Ikka rõõmus, et see leiti, sest eks pulbitse see tekstike elutõdedest. 

neljapäev, 18. veebruar 2021

CLIV: no kuulge, mingi austus inimese vastu võiks ju ikkagi jääda

Teate, mulle käib ikkagi kahjuks paar asja närvidele. Mitte väga, aga peaaegu oleks hakanud ühele sõbrale rääkima, siis mõtlesin, et võin ju siia ka kirjutada, siis näeb seda kolm sõpra. Endiselt, liiga tõsiselt seda võtma ei pea, ärritus ei ole tõeline (kuigi põhjust ärritumiseks on küll ja veel). 
1. Inimlik rumalus. Antud juhul ühe konkreetse inimese piiritu ja ülbe rumalus. 
2. On teatav hulk reegleid, mida inimesed peavad järgima. Nt. paljudel ametikohtadel olles ei tohi oma alluvate või kolleegidega seksida. Lihtsalt ei tohi. Politseinikud ei tohi kahtlusalustega seksida. Aga ega's seks ole ainus patt. Altkäemaksu ei tohi võtta kelleltki. Inimest ei tohi orjastada. Ja minu arvates ei tohi lapsevanem mitte kunagi oma lapse treeneriks hakata. Ei, see ei ole tagantjärele tarkus. Ma ütlesin seda kohe ja kinnitan pühalikult, et mina ühegi Kelly Sildaru medali üle rõõmustanud ei ole. See taust on lihtsalt liiga kurjakuulutav. 
No kuulge, tippsportlaseks kasvamine (isegi marginaalsel alal) nõuab meeletut pingutust ja treener peabki takka sundima ja innustama, aga on täiesti kujuteldamatu, et laps elab kogu aeg piitsa all. Ja kui ilma selle piitsata Eesti rahvale head emotsiooni pakkuda ei ole võimalik, siis kahetsegu rahvas pattu ja parandagu meelt. Mida vähem selliseid häid emotsioone, seda parem. 
Mul oli mõnda aega treener. Üks mu sõber, päris asjatundlik sell. Muidugi, mina tegin trenni ikkagi ainult keskealise harrastaja tasemel, aga järgisin ülima täpsusega treeningkavasid jne. Samas, see mu sõber oli piisavalt karmi käe ja hoiaku ja ütlemisega, et kui ma näiteks oleks mingil põhjusel temaga samas korteris elanud, siis oleks ta mu elu põrguks teinud. Isegi täiskasvanud inimesena, isegi väga madalate eesmärkidega minul. Kujutada ette, et lapsevanem oleks mind õrnas eas "pisut tagant utsitanud" ei ole sugugi raske ja samas on see täiesti võimatu. Loodetavasti saate aru, mida ma silmas pean. 
Ühesõnaga: ma tahan öelda, et oma lapse treeneriks hakkamine peaks olema peaaegu keelatud. 
3. Üks tegelane ütles kunagi, et "Veerpalu võidust saadud emotsiooni ei ole temalt võimalik ära võtta". Vabandust, millegi taolise väitmiseks peab olema ühtaegu nii loll kui ka küüniline. 

Niiet, tõmmake oma emotsioonimajandusega veidi tagasi, palun. Ei soovita selle postituse peale ka leili minna. 

kolmapäev, 17. veebruar 2021

CLIII: see on trauma, trauma, trauma, mis kordub iga päev, ning kus mul vaid mängida olümpiasportlast jääb

Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea. 

Nimelt!

Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat. 

Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb. 

Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“ 

CLII: kui ekraaniaja võõrutusnähud piinavad, aga ei oska endaga midagi peale hakata ...

... siis võib proovida vanu järeleproovitud nõkse. Kõigepealt puudutage keelega küünarnukki. 
Kui see tehtud, hakake meelde tuletama laulutekste ja muud poeesiat, kus kasutakse sõna "armastama" ja asendage see sõnaga "harrastama". 
Mõne aja möödudes võib hakata tunduma, et väites: "Ma harrastan sind!" on terake tõtt. 

CLI: kurgid sulle, kallis kaim, raha ka sulle

Niisiis, ära anda äriidee. 
Kuna tänapäeva inimene punnitab üha rohkem loodusega kooskõlas elada (kiiduväärne!) ja hindab elurikkust ja kõike muud taolist, vanu uskumusi ja kombeid ja kuna ämblikud toovad õnne ja püüavad kärbseid täitsa ilma mürke kasutamata ja te ei pea oma burksijäätmeid nii kiiresti biolaguneva prügi hulka viima (Murelik, vanamoodne lugeja hüüatab: "Kas see on ikka õige koht?!" Toimetus kinnitab: "On, uued burksid lagunevad bio."), siis on meie ajutrust välja töötanud uue toote: pealambid ämblikele. Ma tootmise ja müügiga ei viitsi jantida, saan veel rikkaks, kus siis selle häda ots. Tooteid valmistakse, arusaadavalt!, individuaaltellimuse alusel ja ega see odav ei ole. 

pühapäev, 14. veebruar 2021

CL: tõlkija kiri kirjastuse projetkijuhile (kärbitud versioon)

Tere

Leian, et teist on üsna ebaviisakas mind kolme kuu vältel kirjadega pommitada. Jah, tähtajad on olulised, ent mul on olnud raske aeg. Ja ega see raamat, mille te mulle pähe määrisite, ka just tuju tõsta. 
Kahe kuu eest olin ennast nii palju kogunud, et hakkasin tööle, kahjuks (ja õnneks!), on minu keskendumine totaalne, seega eksisin natuke argitoimetustes, millest - te ei pruugi sellistest asjadest aru saada - ei pääse ka tõlkija. Kahmasin hajameelselt, ise tõlketööle mõeldes (esimene lõik oli juba valmis) panni pesemiseks oma koera. Tulemuseks oli must pann, õline koer ja haavad mu kätel. Loodetavasti mõistate, et sellises olukorras ei olnud võimalik tõlkimisega jätkata. 
Igal juhul olen nüüd uuesti vormis, hakkasin eelmise nädala teisipäeval uuesti tööle. Esimene peatükk on peaaegu valmis, nädala lõpuks saan ülejäänud viieteistkümne poognaga ühele poole. 

Lugupidamisega,
H. 

***

NB! Kiri põhineb tegelikkusel, ent on siiski väljamõeldis. 
Ei, mitte minu tegelikkusel. 
Lahtiütlemine: ühelegi tõlkijale selle kirja koostamisel kannatusi põhjustatud ei ole. 

reede, 12. veebruar 2021

CXLIX: sisalikud, mu sugulased

Tundub, et mu reptiilidest eelkäijad on mulle käru keeranud ja ei lase mul enam mu enda blogis kommenteerida. Teoreetiliselt võib tegemist olla tehnilise veaga, mille lahendamine on mulle enale jõukohane (no see on siiski väheusutav) või siis raporteeritav, aga praegu teatan, et Notsu ja Frieda viimase kommentaari peale tahtsin öelda jah. Ja pole see jah nii õnnetu midagi. 
Nii et see postitus on tegelikult eelmise kommentaar. Lisan veel märkuse, mis räägib riivamisi positiivsest mõtlemisest.


teisipäev, 9. veebruar 2021

CXLVIII: elu peab lihtne olema

Ma olen ikka paaril korral kirja pannud – lihtsalt, et see kirja saaks – et elu peab lihtne olema. Muidugi mitte ainult sellep. Hiljuti jõudis minuni teadmine, et sama on teinud ka Notsu ja Frieda. Hea seltskond. 
Ja kuna Notsu seda uuesti mainis, siis otsusatsin kuulutada, miks ma seda väitnud olen ja edaspidigi väidan (kui just ümber ei mõtle). 
Noh, üks põhjus on muiudgi see, et lihtsalt kirjas oleks, et ei saaks öeda, et kuskil pole kirjutatud, et elu peab lihtne olema, sest on kirjutatud. Kirjutatud on, et elu peab lihtne olema, jätke see meelde. 
Muide, sellega seoses meenub ka, et avastasin mõni aeg tagasi, et saan kasutada moest minevat lendfraasi "nagu ütles luuletaja". Seda võib (ja ongi mõistlik) kasutada argiste asjade puhul. Ja mis põhiline!, ma ei pea otsima kohast tsitaati, sest kõik mis ma ütlen, kõige suvalisem soga, ongi hetke pärast "nagu ütles luuletaja". Muidugi meeldib see idee mulle suures osas sellep, et need asjad, mille puhul inimesed luuletajate selja taha poevad, on ka tihti parajad lollused. Mina võin siis öelda midagi argist. Nt. "Nagu ütles luuletaja, ma käin kusel ära, siis saame minna." Või ka väga rumalat. 

Ent! 
Jah, väita, et elu peab lihtne olema, võib mitmel erineval põhjusel. Minu jaoks on peamine see, et kui nii väita, siis elu muutubki lihtsamaks. St. nagunii on mõnes mõttes keeruline, vähemalt kohati, aga siis tulebki lihtsustada. Matemaatika võrrandite puhul oli see ju esimene liigutus, mingid muutujad tulid kolida kuhugi, nii et valem muutus selgemaks, arusaadavamaks, midagi sai ära taandada. Või kui ma näiteks Excelisse valemit kirjutan, siis kui see on pisutki keerulisem, teen ma lihtsad osad ühekaupa valmis ja tõstan need siis kokku. Jah, osalt sellep, et pole enam praktikat, aga suuremalt osalt ikka sellep, et nii on lihtsalt kõige mõistlikum toimivat asja teha. 
Ühesõnaga, kui elus on mingi keeruline probleem, siis võib pusida, aga võib ka Suure Sassi eeskujul võtta taskust oma Occami habemenoa ja selle probleemi lihtsalt läbi lõigata. Ja ülejäänud ajal püüda nööre ja võrke ja asju ja teid sirgetena hoida, et need pusasse ei läheks. Ja siis ongi lihtne. 

Mul nüüd on küll natuke ärev hetk. Nimelt sai mul siin kenas maamajas sada kriitikavaba päeva täis ja ootan murega, mida Adalbert Paks Koer mu kohta nüüd öelda võtab. Kuna see on avalik blogi, siis pean ilmselt üle kordama, et Adalbert Paks Koer on majaomanik, kass, kelle kütja ja kokana ma töötan. 

neljapäev, 4. veebruar 2021

CXLVII: paar küsimust

Seoses tippspordirahva moraalse väljapressimisega ja Seli nimetamisega aukodanikuks tahtsin paluda, et keegi seletaks mulle ära kuidas:
a) tippsport rahva tervisele kasuks tuleb, liikumisharjumusi edendab. Seda mantrat korratakse kogu aeg, aga ma ei ole ühtegi asjalikku selgitust kuulnud. Isegi kui natuke tuleb, siis tundub, et liikumisharjumuste toetamine ja visa selgitustöö, et sellel pole mingit pistmist tippspordiga, annaks parema tulemuse. 

Noh, tegelikult on neid küsimusi veel. Mõtlesingi küsida, aga teised küsimused tundusid selle ühe kõrval suhteliselt ebaolulisemad. 
Olgu öeldud, et ma ei ole tippspordi vastu. Tehke kui tahate ja toetage kui tahate ja jälgige kui tahate (ma ise jälgin ka mõnda ala). Kõik on ok. Aga mingi kahtlus ikka jääb. 

teisipäev, 2. veebruar 2021

CXLVI: veel kord kõikvõimalikust tagasisidest

Taevas kuidas see mind tüütab. Ei tohiks, aga tüütab. Ostan möödaminnes diilerilt ninatäie kanepit, koju jõudes ootab ees viieleheküljeline küsimustik, kuidas jäin rahule teenuse kättesaadavuse, toote kvaliteedi, pakendiga ja nii edasi. No mida. 
Ostan rauapoest naela, ühe kuradi naela!, ja samamoodi. Kuidas nael meeldib! 
Mu vanatädi Anna, kes oli üks ropu suuga proua, kui ta mõnikord ei viitsinud või tahtnud anda vastust küsimusele "mis sa teed?", väitis, et valmimas on "küsija persepulk". Peaks neid tootma hakkama. Küllap on teisigi, kes tahaksid kõikvõimalilkke tagasiside nurujaid pisut korrale kutsuda. Kuigi, kes teab, tänapäeva maailmas võib persepulk väga popp ja ihaldusväärne ese olla. Ehk peaks neid tõesti tootma hakkama (ja siis klientidelt tagasisidet nuruma)!? 
Hm, igatahes, praegu jäi silma see, mis juba kümnendat korda (vähemalt). Kui nt Raamatuvahetuses on tõepoolest mõistlik see nupp kord ära vajutada, et kas raamat saadeti mõistliku aja jooksul ja oli sellises seisus nagu kirjeldatud, siis teised teavad, kas selle tüübi käest võib võtta. Ja no mul pole siiani olnud põhjust anda alla maksimumpunktide, ent! Ent kuidas maksimum on sõnastatud? Raamatu seisukord on "üle ootuste". Ma ei ole lollakas, ma saan aru, et kui raamatu eelmine majutaja ütleb, et kaaned veidi kulunud ja mulle jõuab siis veidi kulunud kaantega raamat, siis just seda ma ootasingi, jopskid. Või kui öeldakse, et raamat on nagu uus, siis kuidas saaks minuni jõuda raamat, mis neid ootusi ületab? Kuidas, ah? 
Hea küll, teen midagi asjalikku. 
Istuge oma küsitlused endale sisse. Mõelge järele, kas üldse on vaja küsida. Ja - jumal hoidku - tehke oma asi või teenus ise valmis. Mõelge korralikult läbi, nuputage selle ja teise nurga alt, pingutage. Aga seda, nagu siin mõned üritavad, et teevad mingi käki ja siis loodavad mingist käkk-küsitlusest saada nii palju häid ideid, et käkist saab midagi maitsvat ja siis saavad öelda, et ise tegid, seda ärge tehke. Tehke kasvõi pool rehkendust, aga tehke ise. Näiteks tehke oma asi valmis, aga kui siis jõud otsas, siis jätke küsitlus tegemata. 

Ei, ilmselt ma räägin sellest veel kuni lõpuks kirjutan mõnele kõmulehele "humoorika" (kui jäle sõna!) kommentaari. 

esmaspäev, 1. veebruar 2021

CXLV: enda rolli üle tähtsustamata: olen olnud millegi pöördelise sünni juures

Frieda tegi kartulist rullbiskviiti. Oleks patt jääda poolele teele ja mitte lahendada Jaan Tatika püstitatud mõistatust kuidas lihakänakast ilma tuleta maitsev praad saab. Hüva, see on mingil määral juba lahendatud, aga ikkagi! Samas vannutan neid, kes selle väljakutse peale tuld võtsid (näe, päris ilma tuleta ei saa!): ärge palun oma maja katsetades õhku laske. Või kui lasete, mina ei vastuta. Küll aga võtan - enda rolli üle tähtsustamata - kanda mõttelise osa ausärast. 

reede, 29. jaanuar 2021

CXLIV: kui juba usaldad, ära kontrolli

Novott, mina usaldasin oma mälu ja mõtlesin, et kuna ma nüüd maal elan, siis peaks puugisüsti tegema. Vaktsineerima! Mul oli meeles, et sellest hakkab tolku tõusma pärast teist süsti ja esimese ja teise süsti vahel peab olema mitu kuud ja siis tundus, et jaanuaris alustada on mõistlik. Noh, ilmselt oligi. Aga ega ma ei tea, vb oleks võinud ka kunagi hiljem alustada. Ma ei hakka seda kontrollima, usaldan kuskilt suvalisest kohast, kontrollimata allikatest kõrva jäänud infokildu. 
Usaldasin ka ilusate silmadega õde, kes ütles, et võib tulla kõrvalnähtusid, et need on normaalsed - kerge lihasvalu ja vb palavik. Mõtlesin, et küllap on tal ka ilus huulejoon. Ja nina! Ega mask perverti pea. Muus osas ma küll käitusin täiesti usaldusväärselt, neutraalselt, rahulikult. Ühe asja jättis ta mulle siiski ütlemata, aga küllap uskus, et taipan seda isegi. Usaldas mind. Nimelt: nagu kõigi vaktsiinide puhul tavaks, nii ka puugihaiguste, kratihaiguste ja pisuhännahaiguste tõrjeks mõeldud vaktsiinide süstimisega kaasneb võime paari nädala jooksul sisalike keelt mõista. Kahju, et ma ühegi sisalikuga rääkida ei saa, need on - reisipiiranguid eirates! - lõunamaale talvituma lennanud. Aga no mis seal's. Olen siiani salateadmisteta hakkama saanud, ehk saan edaspidigi. Kuigi, jah, hästi ei ole mul ju läinud. Vähemalt mitte ülearu hästi. Aga ühel päeval hakkab minema. Usun sellesse kindlalt. 

reede, 22. jaanuar 2021

CXLIII: unelmate ameteid, siide sameteid ja eksiteid

Leidsin sellise pildi. 


Mulle tundub jube lahe amet. "Tunned, soolane?! Aga mõtle nüüd kui keeruline on selle info viimine sinu ajju, kõik retseptorid ja värgid." Või: "Oled sa tegelikult mõelnud, kuidas saab moos kommi sisse? See on väike ime!" Või: "Kujuta nüüd maailmaruumi ette. Ei, päriselt. Kujuta ette selle mõõtmeid ja ... Oota, ma toon graafiku." 

Korra olen seda ametit proovinud ka. Nimelt tutvustasin kolleegile viletsas vene keeles kaubalifti: 
"Лиса двадцатого века представляет: маленькая чуда!" Ja siis seletasin, et paned ühel korrusel trääni lifti, vajutad nuppu ja võtad järgmisel korrusel trääni liftist välja, kas pole võrratu?! 

pühapäev, 17. jaanuar 2021

CXLI: tõlkija metsatalus vol mitu

Nii, proovisin kas auto läheb miinus kahekümnega käima (läks), siis rookisin lund kuni mootor soojeneb, noh, et kui juba sai käivitatud, siis peab laskma tal soojaks ka minna, ja siis sai lumi roogitud ja siis vaatasin, et mootor ei ole veel soe ja sõitsin autoga poole kilomeetri kaugusele postkasti juurde, ausalt, nagu lollakas või lombakas, vähemalt oli seal leht ja siis kõpitsesin mõningaid vanu mõminaräppe, mis mul kunagi kirjutatud ja miks ma ei ole veel kuulsaks laulnud ennast, ah, ja tõlkisin umbes pool poognat ja lugesin üle üht tõlget, mida ma pole veel kirjastusele saatnud ja külmetasin ja kütsin ja sõin ja mängisin kolm mängu malet ja hommikvõimlesin ja, jah, see oli tegelikult alguses ja kokkuvõttes on selline tunne, et ei ole midagi teinud, raisatud päev, sest ühtegi, mitte ühtegi kukeseent ega pohla ma ei korjanud, häbi tunnistada. 

reede, 15. jaanuar 2021

CXL: taliharjapäeva mured

Eluaeg olen tahtnud rannavormi saada. Jaanuari keskel valdab mind alati hämmastus: millist rannavormi ma tahan? Kas seda, mille puhul mu lõdva kõhunaha taga viirastuvad lahjad lihased või seda, kui kõik on kenasti hülgetrimmis? Ujuda talvel või suvel? Kumb rannavorm on õige rannavorm? 
Kuna on külm, siis tahan kogu aeg süüa. Isegi kui toas külm ei ole. Tõenäoliselt saavutan maikuuks korraliku hülgevormi. 
Aga võib-olla piisab lestadest ja paarist leigest õllest ja inimesed saavad aru, et see on rannamees oolrait. Või rott. 

teisipäev, 12. jaanuar 2021

CXXXIX: sinna tänna lehekene lendab kirjamärgid pääl

Otsustasin Adalberdilt tagasisidet küsida. Kuidas ta on rahul pakutava teenusega: toidu maitse, kogus, teenindus, hügieen, millised on ettepanekud ruumide kütmise asjus jne. Sokutasin kavalalt sisse ka mõned küsimused, mis puudutavad tema isiklikku arengut. Kellena näeb ta ennast viie aasta pärast? Mida saab tema teha oma ökoloogilise käpajälje vähendamiseks. Millised ootused on tal suhetele ja millised plaanid eneseteostuse vallas. 
Adalbert võttis mõtlemisaja. Dokument on tal kaasas, pastakas samuti. Tundub, et ta vaatab tulevikku optimismiga - kuulen nurrumist. 

neljapäev, 7. jaanuar 2021

CXXXVIII: inetu pardipoeg

Elas kord inetu pardipoeg. Ta oli ikka tõesti jõle. Teised pardid suhtusid temasse lugupidamisega, arvasid, et kord saab temast imeilus luik. Ega pardid luikede ilu väga hinnanud, aga need on lihtsalt kole suured ja tugevad linnud. 
Siis suhtusid teised pardid temasse ootusärevalt: noh, millal temast kord luik saab? Pardipoeg ise oli ka pisut pettunud, et ta õigustatud ootuse täitumine täiesti andestamatult kaua oodata lasi. 
Lõpuks selgus, et polnudki mingi luik - oligi üks kole ja rumal äpardunud pardiraisk, täpselt nii nagu paistis. Ei mingit teist kihti, sügavamat olemust. Lihtsalt, kuidagimoodi hakati temast enamat ootama. Oleme ausad, ega see ootus midagi paremaks ei teinud. Pardipoeg oleks võinud olla tavaline, vaatamata oma inetusele üsna silmapaistmatu tegelane, partkonna väärikas liige, aga nüüd tundus, et ta on läbi kukkunud. Terapeuti polnud ka kuskilt võtta. 

kolmapäev, 6. jaanuar 2021

CXXXVII: sõnaus ega ta kinkudelt kerki kasvab meis endis, situb me särki ja viskab märki

oversharer - liiglaotur (kui isiklikum jutt, siis südamesügaja; kui informatiivsem: teabeuputi; kui lingiloopija, siis viiteviskur; jne) 

Võtke see sõna kiiresti kasutusele, ma tahaksin seda ühes tõlkes kasutada. Muidugi, võin ka mõne parema mõelda. Või tehke seda teie. Või vaatame kuidas välja kukub.