17. detsembril kell 18 tuleb kirjanike liidu musta laega saalis esitlusele kolm luulekogu: Kristjan Haljaku "Warszawa centralna", Hasso Krulli "Ava" ja Jüri Kolgi "Hele täht". Autorid loevad tekste, musitseerib motoma. Müügil raamatud (varuge sularaha!).
Sissepääs tasuta, vaktsiinipasse kontrollitakse.
Asusin hiljuti tööle lugemiskoerana. Noh, peaaegu. Tegelikult lugemishumanoidina.
Kui lugemiskoer on selline koer, kes ei mõista lugema õppivat last või täiskasvanut hukka, siis minu ameti spetsiifika on pisut teistsugune.
Nimelt on kindlaks tehtud, et lugemine on siiski osalt seltskondlik tegevus. Selle tõestuseks kasvõi kõikvõimalike lugemisgruppide ja raamatuklubide suur populaarsus.
Samuti näitavad uuringud, et kirjaoskamatuse kõrval on üheks olulisemaks lugemist takistavaks asjaoluks ilmajäämishirm. Nagu nõukogude ajal jäid inimesed järjekorda seisma teadmata mida müüakse - vaesus oli nii suur, et kõike läks vaja - täpselt niisamuti hoiavad tänapäeva inimesed ennast "pidevalt maailmas toimuvaga kursis", sest kardavad, et võivad maha magada mõne elu võimaluse.
Lugemishumanoid pakub lugejale võimaluse vaimustav lõik kohe ette lugeda ja luua niimoodi harvaks jäänud inimlik kontakt. Olgugi see napp ja petlik, näitavad esialgsed katsetused, et lugemishumanoidi kasutamise esmasele rahuldustundele, osadustundele, ei järgne haigutavat tühjust ja seega on lugemishumanoidid lubatud tavakasutusse.
Lisaks võimalusele loetut kohe teise kirjaoskajaga jagada (vastust ega vastuse kvaliteeti ei garanteerita!) pakub lugemishumanoid turvatunnet, maandab ärevust. Nohiseb oma tugitoolis, käib aeg-ajalt pissil, võib-olla joob teed. Loeb ka midagi. Teine inimene on olemas, kuhugi kiirustada ei ole vaja. Jah, muidugi on see teine inimene teie juures ainult lepingus ette nähtud aja, aga eks kõik ole kaduv ja jõuludki ainult viis korda aastas.
Telli kohe lugemishumanoid: lihtne, soodne, hingele hea, mahub voodi alla.
Kord ennemuistsel aal läksin sõbraga kõrtsi. Teenindaja oli ilmselt esimest päeva leti taga. Osutasin käega külmiku poole ja puterdasin: "kolk, kolk..." Baaridaam vaatas mind suuril silmil. Ka sõbra pilgus oli mure - miks ma ometi oma nime kordama hakkasin? Terviserike?
Ma olen sellele kuramuse töölisliikumisele elu jooksul vaadanud nii- ja naapidi, selle ja teise nurga alt, aga nüüd on mul tõesti kopp ees. Ei aita siin ametiühingud ega boonused ega soodustused ega nunnutamine, raiskadele on lihtsalt piitsa vaja.
Otsustasin, et minu töölisklass peab edaspidi arvestama, et ükski ületunde teha murdev jobu ei saa nende äraneetud ületundide eest punast krossigi, ei saa vabu päevi, midagi ei saa. Kurat, äkki siis õpivad ükskord ära, et kui tööpäev on läbi, siis on tööpäev läbi ja kobigu koju ja öövaht Anton on ka inimene, olgugi oma veidrustega, las ta heljub tehases ringi, üll ainult kunagi valge olnud lina ja huikab hauataguse häälega nii et koridorid kajavad. Ma tean, ma olen turvasalvestisi vaadanud. Ei ole vaja tal jalus tolgendada.
Muidu need pugejatest limukad ei jätagi järele, püüavad ikka mulle muljet avaldada - näed kui töökas ma olen, näed kui usin, minu taha ei jää miski. Lollakad lipitsejad! Nagu ma oleks neist mõnel palunud ületunde teha, ei. Kobigu koju oma mannetute hobide ja elukaaslaste juurde, kadugu siit.
Ja vähe sellest, et nad ei saa ületundide eest tasu, kui kellegi tehtud ületundidest peaks kerkima ettevõtte kasum, siis selle osa annetan Margus Linnamäele või võtan sulas välja ja pistan firmapeol põlema, ausalt.
Ja kui see meede ei aita, siis hakkavad saama ihunuhtlust nii et nende kuivetanud tagumikud tolmavad! Kadugu siit tükkis oma protestantlike ristluude ja könksus sõrmedega, mis enam õieti sirgu ei lähe, muidu virutan puuhaluga vastu sõrmi nii et raksub. Või palkan kellegi seda tegema.
Usun siiralt, et see on ainus võimalus töökultusele lõpp teha: valgustatud monarhi jõhker vägivald ülearu usinate kallal. Vaadake te mul! Ja kes õppust ei võta, selle saadan Lindepuu juurde selliks, see koletis sööb vaeslapsi käsikividega tükkis, tema juures lihtsureliku püüdlikkusest mingit tolku ei ole.
Mina usun telepaatiasse. Hiljuti kohtusin tänaval sõbraga.
"Tere, keda ka näha!" hõiskas ta joviaalselt.
"No tere!" puristasin vastu, sest lisada "sa vana orikas" ei oleks olnud ilus. Ütlesin hoopis: "Usu või ära usu, ma tahtsin ka sulle tere öelda just."
"Telepaatia!" noogutas sõber tähtsalt. Nõustusin.
Selgemaksütlemine: jah, ei, ma saan hakkama ja küll ta tuleb. Lihtsalt lubasin sõbrale laenata, aga seda ma küll enne sildumist teha ei saa. Sõber ütles, et saab ka hakkama, vähemalt homseni ja eks ma siis leian võimaluse.
Kui eile pärast üheksat koju tagasi jõudsin, hakkasin pumpa välja vahetama. Ühendused sain valmis veerand tunniga, vb poolega (tegin enne plaani ja mõtlesin läbi, mis juppe on vaja osta lisaks pumbale ja oh imet – jupid klapivad, midagi puudu ei jäänudki! Tõsi, natuke targem oleks võinud olla, kui nüüd kohe teise pumba peaks kuhugi ühendama, siis oleks ka.), aga pumba täitmine veega oli küll parasjagu aeganõudev jampsimine. Nimelt tuleb see veetäitmisava kaudu täitsa täis valada. Nojah, aga sinna mahub ainult 30 sõrmkübaratäit ja siis lööb pump selle veetilga hüdrofoori (millegipärast kirjutatakse tehnilistes dokumentides alatasa hüdrofor, aga ma hääldan hüdrofoor ja kirjutan ka nii ja – nüüd kontrollisin – õs arvab ka nii). Sõnaga, pump tööle paariks sekundiks, kork maha ja kolm süstlatäit juurde, sest millestki sinna valada ei saanud (tõsijutt!). Noh, mingil hetkel mõtlesin välja parema lahenduse ja sain asja tööle. Paremat lahendust kirjeldamata (see oli pisut ebaseaduslik): nüüd, kui mul asi käpas (ma usun!) ja loogika selge, lugesin suure vihaga juhendi läbi. Ei, sellele, kuidas see pump ja hüdrofoor normaalselt lühikese ajaga piisavalt täita, lahendust ei pakuta (võiksin ise selgitada seda teistele!) Muidugi on mingi võimalus, et ma olen ise loll, aga eelistan uskuda vastupidist.
Kokkuvõttes sain kell kaks magama (tõsi, selle hulka käis natuke jorutamist, jokutamist, kultuurilistele elamustele pühendumist, pesemist – üleüldist rahunemisaega pärast mulle võõra töö tegemist.
Aga olin suutnud a) alustades ennast nii higiseks ajada, et korralikult pesemata magama minna ei tahakski ja b) pähe võtta, et mis tehtud see tehtud, siis on järgmine päev pumbajamavaba. Ja no ega see sisemine jonn ei oleks mind lasknud uinuda vist enne nelja vms (st. juhul, kui ma poleks suutnud seda tööle saada, siis oleks vähemalt nii kaua pusinud.)
Ja noh, seisus kohustab: ei ole võimalik leppida, et Jüri ei saa hakkama torutöödega.
Koperdasin blogipostitusele mille auväärne, lugupeetud ja palavalt armastatud autor möönis, et kipub teinekord flirtima, aga samas – kuna ei otsi uut suhet ega seksi – tundub see väär, sest inimestega ei mängita. Hakkasin talle vastama, aga tundus kuidagi liiga invasiivne. Valisin passiiv-agressiivse tee ja loodan sisimas, et tegelikult on küsimus avaram ja annab minu lobablogis eraldi postituse mõõdu välja.
Ühesõnaga, mulle tundub väike flirt igati asjakohane ja tore ja see ei tähenda inimestega mängimist. Või, ei, just tähendab mängimist, aga kes siis ei tahaks natuke mängida? Enamik inimesi tahab natuke mängida. Mängimine teeb targaks, ilusaks ja osavaks.
Käsitlus, et flirt võiks olla mingi lubadus ja kohustus jne tähendab tegelikult just, et keegi ei mängi ja kokkuvõttes on see väga kurb. Ega kassipoeg ei pea ka saama lõngakera endale sisse süüa (ja inimene ei pea abielluma / seksima jne vms kõigiga, kellega veits flirdib), aga mängimine üldiselt arendab ja loob sotsiaalset sidusust ja mida kõike veel.
Sõnaga, jah, mina arvan, et inimestega peaks mängima küll. Jube oleks see maailm, kus kõik on kivinäoga ja kombekad ja sa peavad enne esimese komplimendi tegemist kõik vähemalt hõbepulmadeni läbi mõtlema, sest inimestega ei mängita. Fui. Vastupidi, mängigem rohkem, õpime kaotama ja reegleid tundma ja kohtunikke mõjutama ja võitma ja mitte nii haiglaselt klammerduma, et kui keegi meile lahke näoga otsa vaatab, siis on meil juba ühiste laste nimed teada.
Võrdle kaht ligikaudset tsitaati.
1. Kui sind paremale põsele lüüakse, keera pahem ette. (Jeesus Kristus)
2. Kui ise ei löö, lüüakse sulle. (Jalgpalliklišee)
Põhjenda!
Mõtlesin hiljuti välja ühe teenuse. Nagu kõik minu välja mõeldud asjad, on see arvatavasti olemas. Või siis mitte.
Igatahes, inimene võiks endale eluvarju võtta. Keegi oleks inimesega koos ja täiesti märkamatult. Ja ilmselt üsna akontaktselt, et inimene ei saaks talle iseennast esitada. Ja kui ta siis on mõnda aega kellegi eluvari olnud (vrd töövari) siis ütleb ta kliendile, mida too oma päevaga teeb. Ilma hinnangute ja soovitusteta. Lihtsalt, nigu on.
Ilmselt oleks lihtsam seda teha kaamerate jms abil, sest muidu läheb endaks olemise surve liiga suureks ja sunnib üle oma laiba hüppama (eks vari ole laiba väike vend, kuulsa sportlase keelevääratus on mõistetav).
Igatahes, ma puhkasin just natuke ja seedisin vist midagi enda kohta välja. Nüüd on uue elu alustamise tuhin. Mitte suured asjad, vaid peenhäälestus (millest, kokkuvõttes, algab kõik; paigutad ühe liivatera ümber ja hakkab juhtuma, aga pead paigutama nii, et hakkaks juhtuma, mitte nii, et kivistuks). Muidugi läheb uue elu alustamise tuhin üle, aga iga uue tuhinaga olen ma mingi kukesammu ikkagi astunud, niiet tervitan seda hoogu ja püüan enda huvides ära kasutada. Ja muidugi ka teiste huvides.
Ma olen nüüd "Lipugambiiti" vaatama hakanud. Taylor-Joy on täiesti jumalik. Ja meenub ka see, et vahepeal ma vaatasin malet - see on täiesti pööraselt paeluv. Nagu kõige põnevam sport, üldse. Ei viitsi vaadata jooksmist, sest jalgpallis on jooksmisel mingi mõte (kuigi üsna meelevaldselt valitud mõte). Kui oskaks paremini malet mängida, siis saaks vaadates paremini aru ja ilmselt ei viitsiks jalgpalli vastu huvi tunda. Noh, jah, vaatamise põnevusest - ma ei saa sellest mängust piisavalt hästi aru, aga ikka on põnev. Kuna mängisin ise liiga palju, (see oli nii viie aasta eest) siis jätsin ka vaatamise, aga vb peaks ikkagi halvale harjumusele uuesti järele andma.
Ja siis seal seriaalis üks mäng, saadanas, ma ei julge blogilugejale öelda milline ja mis juhtus, aga mina, togu, istun diivanil, tean, et see on kurjavaimu kinu, sisalike vandenõu, aga mul on ihukarvad püsti, kogu kere sügeleb ja tahaks niuksuda.
Olin tõeline mees, ei niuksunud.
Mõnikord on ikka harimatusest kasu.
Kunagi üheksakümnendatel sattusin ülikoolist koju käima kui televiisorist näidati misterivalimisi. Olin poole saate pealt selle lõpuni kindel, et tegemist on paroodiaga. Eksisin.
Siis kui Jaan Tätte ilmareisilt tagasi tuli, kostis autoraadiost mingine laul. Mõtlesin, et see on küll valusalt piinlik, mingi tüüp, kes ei oska ikka sugugi sõnu seada ega üldse suurt midagi ja paistab ka pisut otu olevat (noh seda ühe laulu põhjal muidugi öelda ei saa), üritab Jaan Tättet järele aimata. Paroodiaks ma seda ei pidanud, küll aga selgus, et tegemist oli Jaani endaga.
Viimase poole aasta sees juhtusin jälle teleka ette ja muidugi pulti klõpsima. Oli mingi film, tundsin ära suure karvase tegelase ja mõtlesin, et tegemist on mingi popi ja noortepärase komöödiaga, kus kõik võimalikult totakalt kokku pannakse. Kurvastasin natuke, et Chewbacca oli enam-vähem ainus viide popkultuurile, mille ära tundsin. Hiljem selgus, et tegemist oli originaaliga, Tähesõdade filmiga. Ma ei mäleta, millisega neist.
Ma muidugi ei ütle, et ükski neist asjadest oleks tegelikult halb, mõni kuulus pigem oma aega, khm, Tähesõjad, khm, aga igal juhul tundus, et nendel puhkudel pakkus harimatus teatava lisaväärtuse.
Ja tartlased ja need, keda teinekord näen, saavad minu käest osta. Odavam kui poes (kuhu see vist pole veel jõudnud).
Mart Kangur "Armkude".
Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea.
Nimelt!
Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat.
Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb.
Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“
