CLXII: rahulduspakkuja rahulolu-uuring

Leidsin kuuri alt ühe jändriku paku ja hindasin olukorra niisuguseks, et oma tükeldamiskirvega* ma sellest küll jagu ei saa. Aga kuna kuuris on pmst kõik olemas, siis - olles leidnud motivatsiooni - leidsin ühe väga heas vormis kirvejuraka. Sellise, millega muistsed vägilased eriti visasid ja suuri puupäid pooleks lõid. Vibutasin seda mõned korrad ja pakk oli sunnitud hargnema nagu kurikaelad pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Ega neil sellest abi olnud, kõik halud püüdsin kinni. 

Peab ütlema, et see on minu käe jaoks tõesti raske kirves ja sellega täpselt ja kõvasti äigamine nõudis just parajat pingutust ja nagunii on sellistes füüsilise maailma asjades teatav lihtne ja ilmne rõõm: tõmbad terava noaga ja see lõikab, toksad kirvega ja halg läheb kaheks, virutad suure kirvega ja pakk annab alla. Tõesti rahuldustpakkuv. Samas mõtlesin, et ega seda ju väga palju teha viitsikski. Siis hakkasin mõtlema, et ega pärast kolmekümneviiendat eluaastat jaksa ega taha kogu aeg rahuldustpakkuvate asjadega jannata, või siis ehk nendega, mille pakutav rõõm on vaiksem, aga püsivam. 

*termin on leitud tööriistakaupluse kodulehelt, mitte sarimõrvarite slängisõnastikust. Eks ta kõlab tegelikult õigesti ja mul on kahju, et inimesed, kes olid nii targad, et kinkida mulle korralik kirves, ei olnud piisavalt targad, et kinkida lõhkumiskirves. Eks neid müüakse mulle ka, muidugi.