neljapäev, 8. aprill 2021

CLXIII: krimikirjanduse tõlkija metsatalus

Noh, hommik nagu ikka: lükkasin kitse pealt ära (elus kits annab palju paremini sooja kui ükskõik milline tekk) ja alustasin päeva. Läksin kohvipaksu ja munakoori kompostihunnikusse viima (kas kellelgi pole tuttavat kana? võiksin munakoored kõrvale panna) ja nägin seal ootamatult stringe. Noh, neid alukaid. Kõigepealt mõtlesin keskkonnateadlikult, et need ju ei lagune. Siis mõtlesin, et ohoh, kuhu ma need naised matnud olen?! Siis nägin, et olid täiesti mustaks tõmbunud ja kunstipäraselt kõverdunud banaanikoored. Tundsin, mõistagi, kergendust, aga ka teatavat kahetsust, kuna argipäev on nii turvaline, ettearvatav ja paika loksunud. 

3 kommentaari:

  1. Näed sa siis, keskkonnateadlik alamõistus prevaleerib kriminaalse üle. Aga kriminaalne lööb jällegi kvantiteediga - naised, mitte naine.
    Mul hakkas poeg nõudma, et kuhu täpselt sai tosina aasta eest maetud see metskits, kes kohe maja kõrval haisema tahtis hakata. No mäletan ma jee. Käib siis poeg ja kaevab proovišurfe, seni tulemusteta. Lohutseks tuli üks tuhkur ja suri meie hoovis ära, poeg sai ta siis kindlasse kohta maha matta.
    Kanu me ilmselgelt pidada ei saaks. Vaevalt, et see viimane meie auuli tuhkur oli.

    VastaKustuta
  2. Kõigepealt tükeldamiskirves, siis stringid kompostihunnikus. Jaa, tumedad lood.

    VastaKustuta
  3. Head kommentaarid, aitäh!

    Maja taga haisva hirvega seoses meenub, et selliseid asju võib juhtuda ka kirjanduspõllul ja meenub, et kunagi lapsena paadimatkal käies möödus üks terve päev (tuuletu, kerge uduvihm) mõne aja eest jõkke uppunud põdra pilves. Hullem kui terve Tartu Lihakombinaat tolle hiigelaegadel.
    Siin on ka püütud kanu pidada, aga kasusaajaks on olnud ühed väikesed teravate hammastega tõprad. Pmst vaja ju neilgi süüa, aga jõuan juba kanaga sõbraks saada, kutsun teda Lorettaks ja siis... Ei.

    VastaKustuta