teisipäev, 20. aprill 2021

CLXVI: luba meil kord kahe nädala tagant meie igapäevase leiva järel käia ja me lubame, et hoiame seda külmkapis eneseabiõpikute vahel

Tekkis kiusatus kirjutada paks olemisest. Lõppude lõpuks oleme me ju kõik asjatundjad dieedi ja elamise alal, nii minagi.
Esiteks tuleks valida, millele oma elus keskendud. Paks olemine või mitteolemine ei tohiks kellegi jaoks olla tähelepanu keskpunktis, põhimure. Esimene või teine maailm, vahet pole. Alati on parematki teha. Isegi kui kaalust alla võtmine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus, ei pruugi sellele keskendumine tuua parimat tulemust, sest olemuslikult on see kõrvaline asi ja nii tuleb seda ka käidelda, möödaminnes. Olgu: käsitleda. Aga on asju, millesse tuleb suhtuda pealiskaudselt, muidu ei saa õiget tulemust.
Mumst on vaja pidada meeles paari asja.
1. Energia jäävuse seadus.
2. Inimene on põletusahi.
3. Liikumine peaks olema elu osa.
4. Elu peab lihtne olema.
5. Minu teada elab igas inimeses üks krdi müügimees kes külvab valelubadusi nagu Varro valeinofot.
Kõik ülejäänu tuleneb automaatselt nendest triviaalsustest. Kui sööd sisse rohkem kaloreid kui kulutad, lähed priskemaks. Kui loobid ahju kummikuid, siis läheb korsten varsti põlema ja maja takkatraavi. Või solidaarsusest. Eraldi ettevõtmised energia kulutamiseks on toredad kui sa neid naudid ka nende endi pärast, aga üldiselt on võimalik päris liikuvalt elada. Valikute küsimus. Kui sul on ülemäärane nõrkus mingi toiduaine või toidu esitusviisi vastu, siis ära osta neid endale koju ja tahtejõudu polegi vaja. Kui tahad midagi teha, säti see käeulatusse; ei taha, pane kapi otsa. Ükskõik, mida me ei teeks või teha tahaks, alati on kuskil ajus või hinges mingi ussike, kes irgitseb, et "vb võiks kõigepealt hoopis ..." , või siis: "täna küll võib ..." või jällegi: "sul on ju internet läbi lugemata, kus sa nii saad tööle hakata!?" jne vms. Eks need ussikesed kasutavad tõepoolest personaalset lähenemist ning seetõttu ei püüa ma põhjalikumat nimekirja teha, aga teate küll, tunnete enda müügimehe valelubadused ära. Jah, endale kõike keelates muutub inimene kurjaks ja rumalaks, aga kogu aeg ennast tüssata lastes ei lähe ka hästi. Oluline on tähele panna, et see tüüp veab teid alati ninapidi. Kui ta ütleb, et veel üks kook ei tee halba, siis pärast süda läigib. Kui ta ütleb midagi ühe sigareti kohta, siis teete terve paki (hea kui siis pidama saab) ja kops jookseb kokku. Kui ta väidab, et ei taha magama minna, pigem vaataks veel ... Ühesõnaga. Nagu "Viimse reliikvia" tige nunn Agnesele ütles: "Jätka nüüd ise!" Jah, võtke piits ja tantsitage seda oma turjal. Võinoh, ärge haiget tehke, piisab, kui tunnete müügikolli ära ja tunnistate, et väga tihti lüpsab ta teilt välja aja ja pealehakkamise ja jätab teid tühjade pihkudega.
Muidugi on selgitus pisut pikem, aga sellest tegelikult piisab. Veits rabedalt sai see kõik üksteise otsa, andke andeks. Põhiline on jääda pealiskaudseks ja kõige põhilisem meeles pidada energia jäävuse seadust.
No ma ei tea, minu meelest käib see laias laastus nagu kõige kohta siin elus. Veidi tuleb kujuneid tõlgendada ja vahetada, aga pmst.
Pmst nüüd on viimane aeg öelda, et ma ei võta seda tõsiselt, kirjutasin tõesti ühe soojaga lorinal, ärge teie ka.
Aga kui ma luban Tähtsal Vanamehel enda sees sõna võtta, siis päris tühi jutt see minu silmis ei ole. Mulle üldse meeldivad aeglased edusammud. Kui keegi võtab kahe nädalaga kümme kilo kaalust alla, siis tõenäoliselt on see vee arvelt, samuti on sooled tühjaks saanud ja kilo või kaks on "võidetud" lihaste kärbumisega. Reaalset tolku on vähe. Ai, nüüd ma tegelikult räägin asjadest, mida ma ei tea. Tahtsin öelda hoopis, et tasapisi saavutatud edu tundub usutavam. Talgukorras võib puud kuuri alla loopida, aga suurem osa asju on nagu äraneetud porgandipeenra rohimine – jõuad lõpuni, juba on algus veits umbrohtu kasvanud. Nagu selle kiviga tüübi lugu, teate küll. Tuleb sülitada pihku ja nautida veeretamist. Või rohimist. Ilgelt pika porgandipeenra võrdlus meeldib mulle selles suhtes rohkem, et teisel ringil saab juba porgandeid ka ja kolmandal veel rohkem jne. St. on ikkagi ka mingi edu ja saak, mitte ainult veeretamine ja otsast alustamine. Või nõude pesemine – sedagi tuleb teha iga päev.
Ahjaa, üks asi veel: aeg-ajalt läheb täiega tuksi. See on muidugi ebaõnnestumine, aga sellep ei maksa halada. Müügimees on kaval ja järjekindel. Nagu saatan, kes teid kurjale teele juhib. Peab ta trikke tundma õppima ja jälle otsast alustama. Ja võib kohe rahulikult meelde jätta (kui meelde ei jää: kirja panna), et ta ei lähe kuhugi. Ta jääb alati ja soovitab mingil hetkel seda ja mingil teisel hetkel teist. Aga pikapeale saab tal sabast kinni ja teiega manipuleerimine muutub tema jaoks keerulisemaks. No mõelge nüüd ise: ei saa ju eeldada, et võidaks kõik mängud, see on absurd. Ja inimese sisemine mina (siin müügimeheks, ussiks, saatanaks jne nimetatu) on üks libedikust sitapea, kes kasutab tõeliselt näruseid ja kavalaid nõkse, tunneb teie nõrkusi ja oskab neid ära kasutada. Olles selliselt tüübilt paar korda pähe saanud, oleks narr mängulaud ümber lükata ja toast välja söösta. Või, õigupoolest oleks see tema suurim võit ja teie põhiline kaotus. Tuleb lihtsalt uuesti nokkima hakata, järgmisel katsel natuke teisiti, aga peamine et uuesti.
Lahtiütlemine: teate isegi. Ma tegelikult tõesti ei tea neist asjadest midagi, aga oma blogis ehk tohin lamiseda.
Aga tegelikult ma alles alustan. Asi on selles, et me oleme oma elu jaganud lõikudeks, mida siis ühekaupa lahendada, ikka ja alati parimate nõuannete järgi, aga tegelikult on elu üks terviklik ehkki sajapealine lohe, leegion. Seda tuleb elada, mitte miljoni nõustaja mürinas peast segi minna. Ah, see on üks oluline tähelepanek, aga nüüd ma enam ei viitsi. See on pidulik ja keeruline ja lihtne ja oluline ja  triviaalne jutt, aga las praegu tõesti jääb. 
Küsin veel, et kui liikumine on vormis püsimiseks nii oluline, siis kuidas on võimalik, et oma elu lihtsalt lösutades mööda saatvad krokodillid on enam-vähem kõige tugevamad ja kiiremad loomad üldse? Miks nemad ei pea pidevalt trenni tegema ja nii? Guugeldada ei tohi. 

4 kommentaari:

  1. "Eraldi ettevõtmised energia kulutamiseks on toredad kui sa neid naudid ka nende endi pärast, aga üldiselt on võimalik päris liikuvalt elada." - kui olla praegu kodukontoris, siis ilma eraldi ettevõtmisteta liikuma ei pääse. Olgu, vbla pääseks, kui ma oleks korralik inimene, kes iga päev terve majapidamise ära koristab, aga kuna ma ei ole, siis oleks ka see koristamine eraldi ettevõtmine.

    Iseasi, et eraldi ettevõtmine võib olla mingi muu sihiga, "lähen botaanikaaeda lillekesi nuusutama", "lähen jõega vestlema".

    VastaKustuta
  2. Kuna mulle meeldib süüa ebatervislikke asju ebatervislikel aegadel, siis olen oma rütmid ja tegevused nii kujundanud, et kahju oleks ikkagi kui mitte minimaalne, siis vähendatud. Kipun õhtuti üle sööma, nii et hoian vähemalt päeva esimese poole söögid väiksemad või olematud, ja vehin päevad läbi maja ümber rassida, et midagigi põletatud saaks. Ja noh, mõned naudingud ka nullivad teineteist, mõni uuring väidab kohvil näiteks alkoholi kehva mõju tasakaalustava mõju olevat, samuti leidis üks hiljutine uuring, et kohvi tarbimine pool tundi enne liigutamist suurendab hommikul 10% ja pärastlõunal 30% kaloripõletust. Õhtust vohmimist piiran vähem, a muid asju teen seeeest rohkem. Ricky Gervais kah irvitas, et vaevu suudab end trenni sundida ja teeb seda kah vaid selleks, et oma veini ja söömist tasakaalustada. Ma püüan trenniks meeldivad tegevused leida, niisama silgata ja kükke teha on nüri. Õnneks meeldib maja ümber toimetada, metsatööd, puutööd ja matkamine.
    Liis

    VastaKustuta
  3. Mina, üks neist miljonist nõustajast, olen tänulik selle müügimehe analoogia eest. Siiani olen klientidele selgitanud, et kõiki automaatmõtteid, mis peast läbi käivad, ei tasu uskuda, aga müügimehe kontseptsiooni on mul ilmselt palju lihtsam maha müüa.

    VastaKustuta
  4. See on hea artikkel: https://feministeerium.ee/soovimatud-nouanded-ja-kahemottelised-komplimendid-ehk-kus-peidab-end-kaalustigma/
    (ütlen seda kiire ainevahetusega inimesena, kes end absoluutselt ei liiguta ja on seni võinud suht midaiganes süüa, ilma et kaal muutuks (või siis ainult langeb pisut, kui eriti palju suhkrut söön), ja kes on kõrvalt näinud, kuidas palju tervislikemate eluviisidega inimene kohtub igal sammul nt "tervishoiutöötaja[tega], kes pööra[vad] suurema kehakaaluga patsiendi puhul rohkem tähelepanu tema kaalule kui konkreetse tervisemure lahendamisele".
    Tahan lihtsalt öelda, et neid deemoneid, kellega on vaja võidelda, on palju rohkem ja erinevamaid kui ainult need libedad müügimehed.

    VastaKustuta