esmaspäev, 24. mai 2021

CLXXX: veel üks repliik inimkonna ja Bregmani raamatu kohta

Sedapuhku Toomas Pauli esituses

PS. Suvalise kõrvamärkusena olgu öeldud, et eestlased ei ole introvertsed. Mingid kombed ja sotsiaalsed oskused võtavad alles järele (okupatsioonid, diktak-tik-tok-tuurid jms jätavad jälje), aga kokkuvõttes üsna avatud rahvas. Ja muutuvad veerand sekundi jooksul agressiivseks, kui öeda, et nad ei ole nii tuimad ja pikameelsed ühti. 

Kui satute kuskil välismaal nägema kedagi, kes seletab kätega vehkides ja tatti pritsides 20 cm kaugusel nurka rammitud kuulaja ninast, et tema on ühe eemalehoidva rahva esindaja, vaikne ja tagasihoidlik, siis põgenege, sest see on eestlane. Ja need jutud metsarahvast, ah, ma parem ei hakka. 

reede, 21. mai 2021

CLXXIX: maamehest harrastusliigutaja elu suvel

sangpomm kadestab vikatit
ühed mustad mõlemad

CLXXVIII: sõnaus

Kuna ma olen kehv guugeldaja, siis jäid mu otsingud terminile "cattle grid" maakeelse vaste leidmisel viljatuiks. Kus häda kõige suurem, seal peedist pesumasinatrummel kõige lähem. Tekitasin mõiste "karjatõkkesild" ja vähemalt üks toimetaja on selle juba heaks kiitnud. Ja üks korrektor. Katsetan kohe teisega. Ja ka sinuga, kallis blogilugeja. 

Kui olete paremini informeeritud, siis võite kiirata valgust mu pimedusse. Võimalik, et see või mõni teine termin on juba täitsa olemas. 

CLXXVII: mitte, et see meid üllataks, aga ideed muudavad maailma

Kaja Kallaselt küsiti, mida loeb. Ja ta vastas kenasti ja mainis "Kärbeste jumalat". Et kuidas see ikka tegelikkusele valgust kiirgab. 
"Kärbeste jumala" ja selles sisalduva ilmutuse kohta soovitan lugeda teist arvamust (ei pea sellega nõustuma), millele on viidatud Ekspressi artiklis. Artiklis viidatud raamat on nüüdseks ka maakeelde pandud. Soovitasin seda mitmele kirjastusele, et tuleks tõlkida, aga Varrak võttis selle ette minu soovituseta. Tõlget lugenud ei ole, kindlasti hea. Raamat - nõustuda ei pruugi, aga lugemist väärib. Mina nõustun selle raamatu seisukohtadega väga suurel määral ja nõustusin juba enne selle lugemist. Mitte, et see oluline oleks. 
Inimestel on sada häda, aga me materdame ennast tavaliselt valede asjade eest. 

CLXXVI: harimatuse hea külg

Mõnikord on ikka harimatusest kasu. 

Kunagi üheksakümnendatel sattusin ülikoolist koju käima kui televiisorist näidati misterivalimisi. Olin poole saate pealt selle lõpuni kindel, et tegemist on paroodiaga. Eksisin. 

Siis kui Jaan Tätte ilmareisilt tagasi tuli, kostis autoraadiost mingine laul. Mõtlesin, et see on küll valusalt piinlik, mingi tüüp, kes ei oska ikka sugugi sõnu seada ega üldse suurt midagi ja paistab ka pisut otu olevat (noh seda ühe laulu põhjal muidugi öelda ei saa), üritab Jaan Tättet järele aimata. Paroodiaks ma seda ei pidanud, küll aga selgus, et tegemist oli Jaani endaga. 

Viimase poole aasta sees juhtusin jälle teleka ette ja muidugi pulti klõpsima. Oli mingi film, tundsin ära suure karvase tegelase ja mõtlesin, et tegemist on mingi popi ja noortepärase komöödiaga, kus kõik võimalikult totakalt kokku pannakse. Kurvastasin natuke, et Chewbacca oli enam-vähem ainus viide popkultuurile, mille ära tundsin. Hiljem selgus, et tegemist oli originaaliga, Tähesõdade filmiga. Ma ei mäleta, millisega neist. 

Ma muidugi ei ütle, et ükski neist asjadest oleks tegelikult halb, mõni kuulus pigem oma aega, khm, Tähesõjad, khm, aga igal juhul tundus, et nendel puhkudel pakkus harimatus teatava lisaväärtuse. 

teisipäev, 18. mai 2021

CLXXV: armas taevaisa, meie igapäevase perse alla poeta oma hell (ent mitte ahistav!) käsi enne kui seesinane taguots vastu kivi põntsatab

Üks firma hoiatas, et täna võib äikest tulla, ärgu ma elektrit joogu ja oma masinatele ka ärgu andku. Terve päev. Miks mitte aasta?! Päris loogiline soovitus, terve päev ilma interneti jmsita istuda. Tööpäev jne. Samas, milline ettehooldus ja hoolitsus! Imeline. 

Ettehooldusest rääkides: sain vaktsiini. Täpselt sama jama mis puugivaktsiiniga - sisalikud ei mõista mind. Ja ma ütlen teile, et kui vaktsineerides sisalike keelt selgeks ei saa, siis on see üks tohutu pettus! Üks rikastumise ja vaktsiinikiirguse levitamise asi. Kas teadsite, et selle niinimetatud covid-19 vaktsiinid muudavad inimese 5G mastiks? Novott, nüüd teate.  

Vaktsiini järele sõites kuulsin autoraadiost uudist. Ikea kutsub kõik ühe partii või kaubamärgi taldrikud tagasi. Sest need võivad puruneda. Olgu, ma nüüd möönan, et mingi lause läks kõrvust osaliselt mööda, vb tekib taldriku purunedes radioaktiivne kiirgus või vabanevad inimsööjabakterid. Kui nii, siis on tagasikutsumine igati õigustatud. 

Veel ettehooldusest: kujutan ette kuidas Maanteeamet hoiatab, et välikäimlani viiv teerada võib talvel lumme tuisata. Kolige mujale. Või sittuge ainult suviti. 

Pikisilmi ootan jaanipäevaeelset hoiatust Vabariigi Valitsuselt: 
Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi
Kõrvust saadik kõrgub kastehein
Küsib puuk, kas persest purra tohib,
Nõustab valitsus: oi, ei, ei, ei! 

kolmapäev, 12. mai 2021

ilma numbrita postitus: sõber kirjutas raamatu

Ja tartlased ja need, keda teinekord näen, saavad minu käest osta. Odavam kui poes (kuhu see vist pole veel jõudnud).

Mart Kangur "Armkude".

pühapäev, 9. mai 2021

CLXXIV: no ei talu pinget, ei talu

Niisiis, vaatasin "Kuldvillakut", eelmise nädala saadet. Võtsin paari kuu eest selle harjumuse külge. Teadsin, kes võidab. Ometi (mis mul viga on?) hakkasin kaasa elama tema väärilisele vastasele, suisa samastusin. Ja mis juhtus selles raskes olukorras? Ei suutnud kogu saadaoleva aja jooksul meenutada "Kuningas Oidipuse" autorit. Alles siis, kui kõlas plönn-plönn, aeg on läbi, siis turkas. 

laupäev, 8. mai 2021

CLXXIII: elu võiks tõepoolest olla natuke nagu tõsielu

Mõtlesin siin igasuguseid sügavaid ja inimlikke mõtteid, näiteks mõtlesin, et tegelikult, vaatamata aastatepikkusele pingutusele ei ole ma saavutanud neid pisikesi eesmärke, mida taga ajan. Noh, näiteks, et teen päevanormi tööd (üsna) järjest ära ja siis on ülejäänud päev vaba ja võin teha igasuguseid toredaid või tobedaid asju või mitte midagi. Muidugi, mingi edasiminek on toimunud ja aeg-ajalt seletan ma inimestele, et teen neli tundi tööd ja kogu lugu. Aga tegelikult kipub ikka nii välja kukkuma, et terve päev on seda tööd täis, teen ja teen ja ukseni ei jõua. 
Ja nüüd sain uksest välja, jalutasin. Noh, seda ma ikka jõuan iga päev, püüan natuke maja ümber asjatada jne. Aga täna mõtlesin jalutades, et kui tahaks inimesega päriselt tuttavaks saada, siis oleks hea temaga mõnda aega koos elada. Tähendab, kummalgi oma tuba või toad ja nii edasi, aga sisuliselt ikkagi koos. Niimoodi saaks üsna varsti selgeks, kas on ühine keel või ei ole. Ja ei pea üldse muud tekkimagi kui tüli mannapudru või pesemata või pestud nõude pärast. Praegu on kuidagi nii, et kõigepealt pead inimese ära võrgutama ja siis selgub, et ta jätab sokid söögilauale ja kipub patrama prantsuse keeles ning hakkab alati rääkima siis kui oled kuuldekaugusest just välja jõudnud. Mitte, et seda minuga oleks juhtunud, ei, aga pmst. Seda asja aetakse valepidi. Peaks tegema sellise süsteemi, kus vabatahtlikke niimoodi lihtsalt kellegagi kokku elama paigutatakse. See ei tähenda alguses suurt midagi - ei seksi ega armastust. (Trikk on selles, et kui tõsieluseepide loojate eesmärk on vaatajatele pulli teha ja selle nimel panna kokku võimalikult juhme / vastandlikke indiviide), siis eesmärk võiks olla ka teistsugune. Ma muidugi väga ei saa sõna võtta, pole seriaalimaailmaga kursis. Viimane oli see "Farm" kus Läti, Leedu ja Eesti jeekimid koos põllumehi mängisid.) Võib alati programmist väljuda, võib paugupealt, ust pauguga kinni lüües, aga võib ka päeva või nädala kaupa seda pikendada või mingil hetkel vahetust nõuda. Jah, ei, muidugi ei ole see mingi arukas jutt, ma lihtsalt väsinud peaga jalutasin selle kokku ja ei hakka ümmarguseks, terviklikuks teooriaks veeretama. 
Aga esimese teema juurde tagasi pöördudes: olete kindlasti märganud, et lisaks prokrastineerimisele on ka post- ja prekrastineerimine ja nendega on igavene jama. Eks ma jätkan sel teel, et püüan oma päeva vabamaks saada, vähem krastineerida. Jah, vahepeal olen koguni mõelnud, et peaks uuesti "päris" tööle minema, aga sellest on pea seitse aastat kui ma viimati päris päris tööl käisin ja kes sellisele mingit ametit annab. Noh, enne vabakutseliseks hakkamist läks veel poolteist aastat liinitööl, see ei olnud hea otsus. Ühesõnaga, kui nüüd uuesti tööle minna, siis kuskil karjääriredeli alumise pulga juures kaste tõsta ja rattaid ja nuppe vajutada, noh, see oleks tore küll, midagi hingele ja südamele, aga ega ma sellega vabam ei oleks kui tõlkides ja ega ma niimoodi rohkem ei teeniks ka. Ja, ei, mulle meeldib tõlkida, suisa väga, niiet mingit probleemi ei ole. Mõne aasta pärast võin ka tempot langetada (vb juba järgmisel) ja siis on kõik tunduvalt rohkem lill. Ja, ei, mingit probleemi ei ole, lihtsalt räägime asjadest nagu nad on: ma püüan oma töötamisharjumustes korda luua korda, aga entroopia trügib ukse alt sisse ja sunnib mind kogu aeg töötama, kogu aeg, isegi siis kui ma tööd ei tee. Ja, jah, ma olen saavutanud edu ja saavutan veel ja jätkan ja probleemi ei ole, aga ma lihtsalt tunnistan, et olen oma edu vist suuremaks luisanud. 

PS. Jaa, see kokkukolimise jutt on pmst lora, mõttemäng. Noh, et milline võiks olla maailm, kui kokkukolimine tähendaks ainult seda, et oled üksi ja ei taha tingimata üksi olla. (ei pea olema meeleheitel) Erinevalt praegusest oleks kokkukolimine väga väike samm. Ja nõudlus lemmikloomade järele langeks. Tähendab, mitte, et mul midagi lemmikloomade vastu oleks, ei! 

See prokrastineerimise jutt on suht elust enesest. 

reede, 7. mai 2021

CLXXII: peeditrumlimees

Anekdoodid on enamjaolt nõmedad, aga ma ikka räägin neid, ma olen vana kooli mees, ise ka üsna nõme. Ja mulle meeldib, et nad peegeldavad mingit ajastut, mõtteviisi. Tõsi, mõni neist mõtteviisidest on ilmselgelt jõle, selliseid lugusid pigem väldin, aga 

Ema tütrele: "Tütreke, vaata, et sa ei komista sellise mehe otsa nagu su isa! Kuldsete kätega mees! Sa ei saa elu lõpuni ühtegi uut asja osta - ta remondib kõik ära!" 

Noh, mina muidugi kuldsete kätega ei ole, küll aga tohutu tagumikuga ja istusin päikeseprillide raami veits katki. Prillikaupmehed, sunnikud, kinnitasid, et neid plastraame parandada ei saa jne. Mina jälle mõtlesin, et ausad prillipoeprillid, võitlevad uv, maailmarevolutsiooni ja lampjalgsuse vastu, annan ma teile jee järgmised viis kuni kolmsada kümpi (no, ok, viimane summa on minu puhul täielik utoopia düstoopia, isegi kümme kümpi on tohutu hunnik raha). Mina jälle mõtlesin, et mis mõttes ei saa parandada. Kõike saab parandada. Mina jälle mõtlesin välja. Puurisin peenikese puuriga raami sisse kaks auku, tõmbasin musta niidiga raami vastu raami, plökerdasin natuke kõva liimiga ja ongi korras.  Põhiliselt vajan neid nagunii autot juhtides, kui politseinik mu peatab ja ütleb, et härra, teil on ju prilliraamid ise parandatud, siis ma, noh, selle riski olen valmis võtma. Ja kuna ma ei ole just esinduslik härrasmees, siis ei välista, et ma võin nendega ka uulitsale minna. Silm ka ei pilgu. Ja kui pilgub, siis te ei näe seda, tumedad prillid on ees. 

Kusjuures, kui viitsiks otsida mingi moeka hõbedase traadi või klambri või krimbli, siis võiks niiviisi meie trendirikkusse panustada. Tulistaks teisele prillipoolele mingi samasuguse (asümmeetriliselt?) ja noorsugu läheks arust ära. Või vanasugu. Nojah, olgu, möönan, et moeloojana pole ma kätt proovinud, ilmselgelt see ei õnnestuks. Võtan selle osa tagasi, tunnistan jauruks. 

neljapäev, 6. mai 2021

CLXXI: mis su lemmikvärv ka on ja lemmiktoit ja lemmikkivi

Igatahes, paar sookurge elavad kuskil siinkandis ja teevad häält. Täiesti lummavalt imeline. Ööbik, ööbik võib eurovisioonile sõita.