Ema tütrele: "Tütreke, vaata, et sa ei komista sellise mehe otsa nagu su isa! Kuldsete kätega mees! Sa ei saa elu lõpuni ühtegi uut asja osta - ta remondib kõik ära!"
Noh, mina muidugi kuldsete kätega ei ole, küll aga tohutu tagumikuga ja istusin päikeseprillide raami veits katki. Prillikaupmehed, sunnikud, kinnitasid, et neid plastraame parandada ei saa jne. Mina jälle mõtlesin, et ausad prillipoeprillid, võitlevad uv, maailmarevolutsiooni ja lampjalgsuse vastu, annan ma teile jee järgmised viis kuni kolmsada kümpi (no, ok, viimane summa on minu puhul täielik utoopia düstoopia, isegi kümme kümpi on tohutu hunnik raha). Mina jälle mõtlesin, et mis mõttes ei saa parandada. Kõike saab parandada. Mina jälle mõtlesin välja. Puurisin peenikese puuriga raami sisse kaks auku, tõmbasin musta niidiga raami vastu raami, plökerdasin natuke kõva liimiga ja ongi korras. Põhiliselt vajan neid nagunii autot juhtides, kui politseinik mu peatab ja ütleb, et härra, teil on ju prilliraamid ise parandatud, siis ma, noh, selle riski olen valmis võtma. Ja kuna ma ei ole just esinduslik härrasmees, siis ei välista, et ma võin nendega ka uulitsale minna. Silm ka ei pilgu. Ja kui pilgub, siis te ei näe seda, tumedad prillid on ees.
Kusjuures, kui viitsiks otsida mingi moeka hõbedase traadi või klambri või krimbli, siis võiks niiviisi meie trendirikkusse panustada. Tulistaks teisele prillipoolele mingi samasuguse (asümmeetriliselt?) ja noorsugu läheks arust ära. Või vanasugu. Nojah, olgu, möönan, et moeloojana pole ma kätt proovinud, ilmselgelt see ei õnnestuks. Võtan selle osa tagasi, tunnistan jauruks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar