Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Reede, 21. mai 2021

CLXXVI: harimatuse hea külg

Mõnikord on ikka harimatusest kasu. 

Kunagi üheksakümnendatel sattusin ülikoolist koju käima kui televiisorist näidati misterivalimisi. Olin poole saate pealt selle lõpuni kindel, et tegemist on paroodiaga. Eksisin. 

Siis kui Jaan Tätte ilmareisilt tagasi tuli, kostis autoraadiost mingine laul. Mõtlesin, et see on küll valusalt piinlik, mingi tüüp, kes ei oska ikka sugugi sõnu seada ega üldse suurt midagi ja paistab ka pisut otu olevat (noh seda ühe laulu põhjal muidugi öelda ei saa), üritab Jaan Tättet järele aimata. Paroodiaks ma seda ei pidanud, küll aga selgus, et tegemist oli Jaani endaga. 

Viimase poole aasta sees juhtusin jälle teleka ette ja muidugi pulti klõpsima. Oli mingi film, tundsin ära suure karvase tegelase ja mõtlesin, et tegemist on mingi popi ja noortepärase komöödiaga, kus kõik võimalikult totakalt kokku pannakse. Kurvastasin natuke, et Chewbacca oli enam-vähem ainus viide popkultuurile, mille ära tundsin. Hiljem selgus, et tegemist oli originaaliga, Tähesõdade filmiga. Ma ei mäleta, millisega neist. 

Ma muidugi ei ütle, et ükski neist asjadest oleks tegelikult halb, mõni kuulus pigem oma aega, khm, Tähesõjad, khm, aga igal juhul tundus, et nendel puhkudel pakkus harimatus teatava lisaväärtuse. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar