Paratamatult jääb mulje, et näiteks viie miljoni eest oleks see täiesti okei. Või vähemalt mõistetav. Tasakaalus. Viimast teooriat toetavad ka pealkirjad kurjategijate kohta. Alatasa rõhutatakse mingit glamuuri ja kiireid autosid ja vuntsitud naisi. Nüüd õitseb ajakidjandusväljaande veebilehel näiteks ~"Maffiamuinasjutt narkoparuniga"? Kas saab veel läilamalt takka kiita? (Vastus: saab küll, aga see on ka üsna tubli töö.)
Ongi ju mõistetav? Meie loomus paneb meid käituma omakasupüüdlikult. Märkad võõrast vara - võtad ära, vajadusel lööd enne omaniku maha. Aga ühiskond, va imetegu, keelab selle karistuse ähvardusel ära. Kuid kui kiusatus on väga suur, siis kaalub see ühiskonna ähvarduse üles. Ongi ju okei? Ei?
VastaKustutaSee, miks meedia pätte idoliseerib, on aga omaette lugu. Kuid süüdistada selles vaid ajakirjandust - pole aus. Ka iga tavaline ilukirjanduse teos käib ümber kuriteo. See võib olla kas leebe, nagu abielurikkumine, või räige, nagu sõda, aga praktiliselt iga teose käivitav jõud on mingil määral kuritegelik.
Ei.
VastaKustutaKirjanduse ja ajakirjanduse suhtes - pigem jah. Aga see on ka pikem jutt.
VastaKustutaSry, mul vool ära, mõtlesin, et vastan lühidalt ja nüüd tuleb lihtsalt kolm kommentaari. Ma ei heida ajakirjandusele ette kuritegude abil müümist. Kuigi natuke heidan (ja samavõrd heidan seda ette ka kirjandusele). Kuritegude puhul piisab (peaks piisama natukenegi paremas maailmas) selle teo kuritegelikkusest ja inimene juba loeb. Ei ole tarvis tingimata öelda, et pätt on kõige lahedam tüüp üleüldse.
VastaKustutaSõnaga, piirid on hämarad ja nende määratlemine on tükk tulutut tööd. Ma ei kavatse seda tegema hakata. Samas, tegelikult on mul õigus ja ma ei vastuta kogu kirjanduse eest. St. seda ei saa vastuargumendina kasutada.