CLXXXV: Herakles seisab teelahkmel, Herakleitos istub, kuninglik kellamees (heerold) käib läbi kogu hargnevate teede aia

Meenus, et mingite investeerimisskeemide või pensionisammaste või millegi taolise puhul oli võimalik valida kolme strateegia vahel. Need olid pmst: 

- tuim, aga suht kindel (vt: iseloom põhjamaine, kindel)

- einoh, pisut peab ikka pulli ka tegema (reedel ja laupäeval) 

- olen valmis hüppama läbi akna, vupsti, igasse juhusesse ja seal õnnisverejanuliselt metsloomadega jooksma (mängin alati täispangale, jei!, siuke kunn olen) 

Muidugi on olemas ka nendele valikutele vastavad elustrateegiad. Ja muidugi on elustrateegiate valik tunduvalt laiem, üleminekutoone ja kombinatsioone on meeletult. Hakkasin mõtlema, et sama kehtib meeleolustrateegiate kohta. Jah, kohati läheb meil kuidagi (nt hästi), osalt sõltub see juhusest, ajukeemiast, jne, aga mingi põhivaliku saame ise paika panna. Noh, pmst, mingi skaala, tausta. 

Ja hämmastavalt tihti valitakse oma emotsionaalseks skaalaks "Olen nii üksildane kui vähegi võimalik ja kurb ja hale". Sest see tundub sügav ja inimlik ja paratamatu ja mida kõike veel. Ja, muidugi, kui ma selle niimoodi siia blogisse viskan, siis kisendab jämedakoeline lihtsustus taevasteni üles (ja taevad vaikivad põlglikult või siis puristavad vastuseks), aga kui see detailselt lahti kirjutada, kõigi alateadlike mõjutuste ja hoiakute peenhäälestus üle vaadata, siis võib jõuda sarnase tulemuseni. Jaa, tõsi, muidugi ei ole ma selles päris kindel. Lihtsalt mulle paistab nii. 

Aga ei, peenhäälestusest ma teile rääkima ei hakka. Esiteks ületaksin ma sellega mulle antud volitusi ja ega ma ei viitsi ka. Ehk kuskil kirjanduses.