Oskus, mis kuluks ära paljudele, aitaks edaspidises elus vähem juua ja atraktiivse soo esindajatega kompleksivabamalt suhelda. Kujutage nüüd ette maailma (Eestit) kus peaaegu kõik oskaksid tantsida! Ma ei hakka kirjeldama, muutus oleks tohutu. Diskursus lööks kahel otsal lõkendama, nagu tulekeelta lõikaks paradigma kammitsaista valla. Ja kui see maailm siis niisugune oleks, ei märkaks keegi, et ta sõpradest ja kolleegidest ja vaenlastest mitte ainumaski (ma ütlen: mitte ainumaski või äärmisel juhul üks) pole kordagi kaugust hüpates pakku tabanud. Sellised asjad jäägugi proffidele.
Muidugi, kõigile ei sobi, las nemad veeretavad topispalle! (ok, tegelikult muidugi tehku midagi toredat).
Hiljuti just jäi silma, et ühes Eesti koolis on osa kehalise tundidest asendatud (rahva)tantsuga... Kooli ei meenu, "Töörööbikute" sarjas õpetaja mainis.
VastaKustutaJumekas mõte ju, aga sellega tuleks ilmselt algust teha juba lasteaias.
VastaKustutaMeil üritati põhikoolis tantsuõpetust läbi viia, aga no kussa, teismelistel oli kõigil juba ju mingi ettekujutus, kellega nemad paaris olla tahaks ja kellega mitte mingil juhul, nii et kogu see ettevõtmine kukkus läbi, kuna pool rahvast istus demonstratiivselt lakke vahtides, kuna ette nähtud tantsupartner oli nõme.
Noh, eks seal tõenäoliselt olid muidugi ikka mingid pedagoogilis-metoodilised puudujäägid ka.
PS. Frieda olen tegelt.
VastaKustutaNojah, ega see lihtne oleks, aga samas - eks need kompleksid ja kramplikud suhtumised olegi suuresti sellest, et tants on kuidagi natuke liiga kõrvaline värk.
VastaKustutaJa tantsida saab ka üksi ja grupiviisiliselt, ei pea tingimata paaris tantsima.
Aga, jah, muidugi, jah.
Kusjuures, ma ähmaselt mäletan lapsepõlvest ka enam-vähem kohustuslikku rahvatantsu (kehkale lisaks). Aga idee mõistagi kiidan heaks. :-)
VastaKustutaTantsuline liikumine koos rahvatantsude, tantsuga seotud eneseväljendusoksuse, tantsu loomingulise käsitluse ja kõige muu taolisega kuulub juba ammu kehalise kasvatuse programmi (kui ei usu, saab kontrollida näiteks põhikooli riiklikust õppekavast). Miks koolid õppekavadest lugu ei pea, on juba eraldi küsimus.
VastaKustutaRõõm kuulda.
KustutaJa ma tõesti palun kõigi solvatute ees (ma ei arva, et sina oleks üks neist) vabandust, et siin pidevalt jalgratast leiutan.
PS. Ja kui keegi solvub, siis - tõsijutt - on ka põhjust. See blogi on hullem kui ...
KustutaOn selline nähtus nagu rütmika, mis on midagi tantsimise ja võimlemise vahepealset. (Ja mis ei ole aeroobika.) Mul üks laps on osa kehalise asemel seda saanud. Ei meeldinud eriti.
VastaKustutaA muidu olen ma nõus.
See on vist see, kus on suures koguses koordinatsiooniharjutusi. Ma jàlestasin seda südamest.
KustutaMeil olid teises klassis kehalise tundide ajast tantsukursused, kus õppisime valssi, tangot, fokstrotti, sambat ja vbla midagi muud.
VastaKustutaValsi põhisamm on siiamaani meeles, aga kõik muu ununes täielikult.
Muidu ma olen tantsulise liikumise kehalise kasvatuse programmi kuulumise poolt täiega. Sest mulle meeldib tantsida. Ilma partnerita, moderntantsu elementidega. Ja see võinuks kehalise tunnis rakendust leida, mitte et ma olen nii enda kui õpetajate meelest üdini ebasportlik, sest ma ei osanud ega oska palli visata. (Muus osas olin tegelikult päris osav ja tasemel, aga kuna ma rahvaste pallis üritasin mitte kunagi palli puutuda, sest ei suutnud seda mingi valemiga üle väljaku kaptenini toimetada, olin Teh Koba KÕIGI arust.)
=)
Põhiprobleem on tglt just see oht saada Teh KOBA silt otsaette.
KustutaKaldun arvama, et kui eesmärk on lastele liikumisvõimalusi tutvustada, siis võikski olla nii, et esialgu natuke tutvustatakse üht ja teist ja selle tutvustuse põhjal saab endale mooduleid valida, umbes et ühed valivad korvpallitrenni, teised tantsu, kolmandada jõusaali jne.
Jah, seda, et kehaline kasvatus peaks olema juhatus inimesele endale sobiva liikumisharjumuse juurde olen isegi mina varem öelnud.
VastaKustutaSee postitus lihtsalt, noh, korraga tuli meelde, et jaa, tantsimine, ja muidugi kohe ka kirjutasin.