CC: docblog, mis räägib nime needusest

Kui eile pärast üheksat koju tagasi jõudsin, hakkasin pumpa välja vahetama. Ühendused sain valmis veerand tunniga, vb poolega (tegin enne plaani ja mõtlesin läbi, mis juppe on vaja osta lisaks pumbale ja oh imet – jupid klapivad, midagi puudu ei jäänudki! Tõsi, natuke targem oleks võinud olla, kui nüüd kohe teise pumba peaks kuhugi ühendama, siis oleks ka.), aga pumba täitmine veega oli küll parasjagu aeganõudev jampsimine. Nimelt tuleb see veetäitmisava kaudu täitsa täis valada. Nojah, aga sinna mahub ainult 30 sõrmkübaratäit ja siis lööb pump selle veetilga hüdrofoori (millegipärast kirjutatakse tehnilistes dokumentides alatasa hüdrofor, aga ma hääldan hüdrofoor ja kirjutan ka nii ja – nüüd kontrollisin – õs arvab ka nii). Sõnaga, pump tööle paariks sekundiks, kork maha ja kolm süstlatäit juurde, sest millestki sinna valada ei saanud (tõsijutt!). Noh, mingil hetkel mõtlesin välja parema lahenduse ja sain asja tööle. Paremat lahendust kirjeldamata (see oli pisut ebaseaduslik): nüüd, kui mul asi käpas (ma usun!) ja loogika selge, lugesin suure vihaga juhendi läbi. Ei, sellele, kuidas see pump ja hüdrofoor normaalselt lühikese ajaga piisavalt täita, lahendust ei pakuta (võiksin ise selgitada seda teistele!) Muidugi on mingi võimalus, et ma olen ise loll, aga eelistan uskuda vastupidist.

Kokkuvõttes sain kell kaks magama (tõsi, selle hulka käis natuke jorutamist, jokutamist, kultuurilistele elamustele pühendumist, pesemist – üleüldist rahunemisaega pärast mulle võõra töö tegemist.

Aga olin suutnud a) alustades ennast nii higiseks ajada, et korralikult pesemata magama minna ei tahakski ja b) pähe võtta, et mis tehtud see tehtud, siis on järgmine päev pumbajamavaba. Ja no ega see sisemine jonn ei oleks mind lasknud uinuda vist enne nelja vms (st. juhul, kui ma poleks suutnud seda tööle saada, siis oleks vähemalt nii kaua pusinud.)

Ja noh, seisus kohustab: ei ole võimalik leppida, et Jüri ei saa hakkama torutöödega.