Nimelt on viimasel ajal mu tähelepanu juhitud asjaolule, et ma näen välja nagu 1950-ndate idaploki kirjamees. Ja patt oleks salata! Midagi pole parata, ehkki tegemist pole olnud otseselt etteheitega, tekkis siiski tunne, et vb peaks teised riided ostma hankima. Noh, peamiselt ladus sellele muljele - mul jäi selline mulje! - vundamenti mu kuub. Mõtlesin, et mida siis teised mehed kannavad. Kleite? Ei. Kleitidega on üldse see, et kui taskuid on vähe ja siis peaks iga kleidi juurde kohase ridiküli hankima ja nii edasi. Ja üldse, minu numbrit poest ei saa vist ja rätsepa juures pole siiani kordagi käinud, kas siis kleidi pärast alustada? Muidugi võiks, aga pigem siiski ei kanna ka teised mehed kleite ja mina tahan olla nagu kõik teised.
Niisiis, mõtlesin, mida teised mehed kannavad. Tundus, et mingit jama. Ega te ise ka ilusad ei ole! Tagid, kampsunid, dressikad, tuulepluusid ja nende vahevormid. Ja täna siis oli linnas käies meeles konkreetselt vaadata ja nii ongi - nimetatud esemed ja ega te ise ka ilusad ei ole, mis te õiendate.
Kuuel on vähemalt taskud, saab panna ära rahakoti, prillitoosi, märkmiku Tähtsate Mõtete jaoks ja jääb veel ruumi ülegi. Ma ütlen, ära iialgi usalda kampsuniga meest!
Tõsi, see taskuküllus pole ekslusiivselt kuuepõhine, aga siiski - natuke ikka on ka. Sest mul endal on mingi matkamoega jope - väga mugav riietusese, aga millised on taskud? Õige - suurepärased, ent ilma pastakapesata. Ja hea küll, sellest saaks ju üle, aga põuetasku on lukuga! Sellest ei saa üle, taskuserv peab olema sile ja libe, siis saab kirjapulga kõrvapidi sinna külge riputada. Ma ei hakka seda ometi üle luku pressima, olge mõistlikud!
Igatahes, mina ei tea, tundub lootusetu. Ja kui juba sellise eelhäälestusega ringi vaadata, siis on kõik kole. Tavalisi Eesti Mehi pean silmas. Mina nende hulgas.
Ja kaubamajast jalutasin ka läbi (no mul oli vaja uusi sarvraamidega prille, põikasin siis riidepoodi ka, tubliks kolmeks minutiks) ja mul on vb kallis maitse. Aga see on jälle skisofreeniline, sest siis peaks ma ju ennast pealaest jalatallani üles lööma ja sellise väljanägemisega ei saagi muud teha kui loondzis lösutada ja lõdva randmega midagi lürbitavat lõuale lödistada. Ja millalgi peab need miljonid kokku kühveldama, mille eest siis miljunääritunkesid osta. Fuu! See ka mõni elu.
Midagi pole teha, tuleb lihtsalt see teema taas peast visata ja ongi kõik korras.
Pfff! ütlen ma sellisele tähelepanujuhtijale. Kõige raudsem rusikareegel riietuse puhul on see, et inimene ise peab end mugavalt tundma (sh ka emotsionaalselt ehk siis kuigi on inimesi, kes kannavad julgelt välja räbalad presidendiballil, siis keskmine inimene tunneb end sündmusekohatus riietuses ebamugavalt). Kui riietus tekitab ebamugavust kas logistiliselt (kus mu prillid on) või tehniliselt (õmblus hõõrub) või emotsionaalselt (ma ei saa süüa, sest kleit võib mustaks minna), siis paistab see üldjuhul ka inimesest välja. Ja kesse ikka tahab, et sümpaatsel inimesel oleks paha. Sõnaga, peastviskamine oli õige valik. :-)
VastaKustutaSa ei kujuta ette, kui keeruline on hankida taskutega kleiti! Isegi pealtnäha taskud võivad vabalt osutuda pseudotaskuteks. Ja kui siis hankida ridikül, siis see on kindlasti naeruväärselt väike, nii et selleks, et oleks ka asju kuhugi panna, peaks lisaks hankima veel mòne suurema pauna. Jne.
VastaKustutaSeega ma soovitaks ka jääda kuubede juurde.
Kuigi taskutega kleite vahel siiski eksisteerib. Taskutega ja lohvakas kleit annab mugavuse poolest vähemalt palava ilmaga pükste-pluusi kombole mitu silma ette.
KustutaMa mingil määral olen kursis, et naistele nagunii taskuid ei lubata, suur osa neist on dekoratiivsed. Muidu me ei saa nii hästi tagumike kontuure jälgida. Mõistlik ja vaga põhjendus! Meestel on omad vajadused.
VastaKustutaEks see kleiditeema nõuaks suuremat ettevõtmist, aga pole seda kirge. Ma ei raatsi kulutada endale riiete valimiselegi üle kahekümne minuti aastas. Võinoh, raatsi on valesti öeldud. See muudab mu kärsituks ja siis võtan midagi ja jooksen minema. Aeg-ajalt võtan täpselt õige asja, aga mitte alati.