Siis hakkasin autole talverattaid alla panema, keerasin rattavõtme kõveraks. Kusjuures, ma ei pikendanud selle võtme saba, võti ise, niisugusena nagu jumal ta lõi. Kasutasin jõutõmbe tehnikat, minu parimate päevade maksimum oli natuke üle 120 kilo, praegu siis arvatavasti näiteks sada kilo. Ma ei hakka arvutama kui palju mu hea sõber Archimedes juurde pani. Kass, igatahes, isegi ei pakkunud abi. Lontrus.
Mida me sellest järeldame? Tänapäeva raud on pehmo. Sada kilo + Archimedese ramm ei ole kindlasti selline jõud, mille peale rattavõtmeks mõeldud junn peaks paindilikkust üles näitama. Seda enam, et käsitsi kinni keeratud polt ei tulnud ikka lahti (sain raisa lahti, teise võtme ja kuuri alt leitud Archimedesega).
Ühesõnaga, jah, tänapäeva raud on pehmo, aga ega ma ise ka parem ei ole - see väike töö väsitas korraks täitsa ära.
Nagu öeldud: kõik käib alla.
Pehmo neh, ma väänasin viimati ämma maasturil rattaid vahetades salamutril nurgad maha. Pärast seda olen keeldunud teiste autosid puutumast.
VastaKustutaAga tütart proovi veel ümber veenda, paku raha või ähvarda millegagi, ehk mõtleb ümber. Viimases hädas suuna TTÜ-sse, need ju kunagi reklaamisid, et naised saavad sealt keni mehi, siis ei jookse see kooliminek päris mööda külgi maha.
Liis
Oleks raha, pakuks! Muidu väga hea nõuanne ja tore, et me jälle sama meelt oleme.
VastaKustuta