CLIII: see on trauma, trauma, trauma, mis kordub iga päev, ning kus mul vaid mängida olümpiasportlast jääb

Ma olen küll öelnud, et siia blogisse ilmuvatesse tekstidesse ei tasu suhtuda liiga tõsiselt, aga kordan selle nüüd üle. Jahun väga pealiskaudselt, fakte kontrollimata teemal, millest ma ülearu ei tea. 

Nimelt!

Sattusin lugema paari peakirja Sildarude kohta ja siis lugesin üht artiklit ka. Ma nende kohta ei arva midagi (võinoh, arvan, aga lugege artikleid), aga tekkis küsimus, kas edukaks sportlaseks (pigem just mõnel individuaal-alal) saamiseks peab olema raske lapsepõlv. Midagi sellist on meeles (jälle ei hakka kontrollima) Noole ja Salumäe kohta. Ka Värnik ei ole just inimene, kelle elu oleks kerge. Kuuldavasti pole kunagi olnud. See pole hukkamõist. Muidugi, eks leidu ka vastupidiseid näiteid. Lihtsalt tekib küsimus, kas tõesti peab millegi nii jubeda jaoks – nagu tippsport seda kahtlemata on – inimeses hõõguma korralik trauma. Tavaliselt väidetakse seda ju kunstnike ja luuletajate ja muu taolise rahva kohta. Nii palju kui mina luuletajaid tean, pole neil häda midagi, mõni armastab vinguda, mõnel ongi raske, aga mitte nii raske. Ja see raskus ei tee neid paremaks luuletajaks. Aga et hakata hullunu otsusekindlusega taga ajama mingit täiesti suvaliselt valitud eesmärki – nt kaasaegsetest mingi eset kaugemale paisata – võib tublist traumast vist abi olla. Statistika paistab seda kinnitavat. 

Olgu, võtan sammu tagasi, ilmselt mitte statistika, aga natuke selline mulje jääb. 

Lõpetuseks kirjandusviktoriin! Millise autori milline tegelane küsis kelle kohta umbes nii (ma ei viitsi täpset tsitaati välja otsida): „Mis inimene see on, kes üritab oma tütrest paadi päramootorit teha?!“