Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

reede, 17. juuni 2022

CCXXXXVIII: kitsarinnalisuse süvenemisest ajas

Olen vist eluaeg mõelnud, et inimesele ei tohi kinkida elus asja: inimest, looma, lindu, kala, taime, vetikat, seent, midagi bakteriaalset. 
Nüüd just hiljuti tuli tunne, et inimesele ei tohi kinkida asja. Mis ta teeb selle asjaga? Taevas hoidku, kui inimesel on asja vaja, siis ta ostab/varastab/hangib/teeb selle endale või rotib teilt raha ja ostab/hangib/teeb siis. Viimane juhtum vajab vist selgitust: ostab/rendib tegemiseks vajalikud asjad ja siis teeb. 
Kolisin just mõne kuu eest uude korterisse ja küllap ma vajan mõne aja pärast jälle mingit asja, aga praegu on tõesti kõik olemas. Iga järgmine asi oleks lihtsalt sodi. Kolu. Või umbes nii. Ja mõnikord on süda nii pehme, ei julge asja ära ka visata/edasi anda, sest keegi tõi selle mulle. Mul mõnikord, teistel alatasa. Jah, juhtub, et mõni ese huikab valjult - jaa, just, see persoon, jah, tema juurde, teeme ära! Ja siis ongi enamasti õige, sest kui juba huikab, siis küllap tunneb huikekuulja sihtpersooni küllalt hästi. 
Üldiselt siiski: inimesele asja kinkida on jõhker. Nagu neist [asjadest] oleks puudu.

12 kommentaari:

  1. Jah.
    Aega on võtnud, aga hakkab asja saama - sõbrad-sugulased teavad, et kui ikka üldse ei saa midagi kinkimata, siis meile tasub tuua vaid ärasöödavat ja -joodavat kraami. Ise ka ei taha midagi muud kinkida - kui just otse pole öeldud, et tahan seda raamatut või seda lillepotti.

    VastaKustuta
  2. Aei, minuga on samamoodi juba tubli 30 aastat. Lihtsalt, siiani pidasin seda enda ja omasuguste veidruseks. Praegune kirjatükk püüdis näidata, et see lihtsalt ongi matslik komme.

    VastaKustuta
  3. Mina olin kaua aega verivaene.
    Ma küll rõõmustasin siis asjade üle - isegi kui oli suhteliselt mõttetu asi, millest arvasin, et ma seda kunagi kasutama ei hakka (Võitoos! spoiler: mul on hetkel võitoos olemas ja kasutusel), sai selle edasi kinkida ja ma hoidsin kokku muidu kingile kuluva raha ning ainult võit.

    Vat nüüd, kui elu juba 8 aastat nii raske ei olegi, hakkan mõtlema, et nojah, aga milleks need asjad.

    VastaKustuta
  4. Ma olin selle kevadeni verivaene, aga mu suhtumine asjadesse on olnud samasugune.
    Minu vaesus oli selline, et või jaoks raha ei jätkunud ja siis pole tarvis ka võitoosi.

    VastaKustuta
  5. Ma olin vaene snoob =) Ehk: kui valida on, kas ilma läbi ajada või süüa margariini, ma ajasin ilma läbi. Kui juba, siis või. Võiga küpsetatud kook, võiga võileib.

    Sama teema vanilliini ja vanilliga. Kui pärisasjaks raha pole, siis elasin ilma, mitte ei ostnud odavamat.

    Odavaid kassikrõbuskeid ostsin ... loetud korrad ainult. Ja korra olin fakti ees, et kass karjub, aga mul pole talle ei toitu ega liivakasti uut liiva panna ja laekumine tuleb ülehomme.
    Ta on ka snoob, mingit hapukoort või muna küll ei söö.
    Siis langes pilk kohalikule lehele, kus öeldi reklaamis, et tule meie loomapoodi ja küsi tasuta loomatoidu-minipakki.
    Krt, on ikka kasulik vahel kohalikku lehte lugeda! Sealt sain VIIS pakki kvaliteetseid krõbinaid =)

    VastaKustuta
  6. Mulle kingiti vaesel perioodil asju, et kinkijatel endal oleks mu pool mõnusam olla, ja mul polnud selle vastu samuti midagi. Nt vaip, et ei peaks paljal põrandal istuma. Või kruusid, et neil oleks, millest minu pool juua (mul endal oli 2 tassi ja 1 klaas).

    VastaKustuta
  7. Ehk: ma lihtlabaselt ei usu =)
    Nagu - kui asju on oluliselt puudu ja raha ka ei ole, on ikka täiega tore saada viimaks korralik pann, nii et selle kriibitud tefloniga ikalduse saab viimaks minmema visata, ilus pehme pikk sall, mida külma ilmaga iga riietuse juurde kanda sobib, või ilus vaas - ma poleks elu sees endale ise vaasi ostnud, olen rohkem "purk kõlbab küll"-tüüpi inimene, aga see vaas on nii krdi ilus, et nüüd, 20 aastat hiljem, on ta ikka mul alles ja kui juba lilled, siis ikka sinna vaasi.

    VastaKustuta
  8. Vabandused, ma läksin natuke agressiivseks. Phmt seepärast, et ma sain sõnumi "Sa oled nõme materialistlik inimene!" (mis ilmselgelt ei olnud saadetud sõnum, aga mina tõlkisin endale nii) ja samas olen mINa see inimene, kes kogu aeg imestab, et mis teil viga on, inimesed, mida te TEETE oma rahaga? Kui arved makstud ja 400 raha jääb üle, saab toime, kui 500, saab normaalselt toime ja kui 600, on totaalne pillerkaar ja MIDA???
    JA minuga koos elab laps, koer ja kass.
    Ehk siis materialistlikkust ma ei taha võtta sildiks, mis minu peale sobib - üldse ei taha.

    VastaKustuta
  9. Loomulikult ei pruukinud ma ka margariini, ega söönud võileibu. Õigupoolest ei söö ma neid kodus siiani.
    Aga ega mu postitus rääkinud sellest. Kui on keegi, kes tõesti oskab sulle õigeid ja vajalikke asju kinkida - näiteks padja istumiseks - siis on see suurepärane. Aga täpselt nagu looma kinkides, peab kinkija väga hästi teadma, mida teeb, endas täiesti kindel olema. Vastasel korral on kõige oivalisem ese lihtsalt mõttetu rämps, ja kinkija on oma kalli sõbra kodu muutnud kriipsuvõrra prügimäelikumaks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Point. Saada asja, mida on vaja, või mis on täiesti oivaline, ilma et sa oleks teadnudki, et seda vajad, on hoopis teine tera kui saada asja, mis "nojah, eks ta võin siin seista, leiba ju ei küsi."

      Kustuta
  10. Ja mul on kolm last, kes elasid näguripäevil küll minust eraldi, aga loomulikult ei koonerdanud ma nende arvelt ja loomulikult ei piirdunud mu toetus (ega piirdu praegugi) summadega, mida seadus nõuab.
    Aga palju mulle siis pärast arvete maksmist kätte jäi söömiseks ja joomarluseks, las ajalugu vaikib. Pole mingit põhjust viletsuses võistlema hakata.

    VastaKustuta
  11. Ja, mhmhh, vabandust-sabandust, et algne postitus seda piisava selgusega ei öelnud. Aituma.

    VastaKustuta