CCXLIX: natuke konkreetsust, härrased vannutatud ja vannutamata mehed ja naised

Ei, ma saan aru küll, et selle teose idee on pisut teistsugune ja pisut keerukam, aga mõnikord tahaks, et maaslamaja võtaks sirutatud käest korralikult kinni või püstiseisja käe kenasti ulataks - nii et sellest saab kinni võtta, mitte ei hoiaks lihtsalt oma võdisevat jäset su suunas suutmata valida kas või mis, nagu osutades, aidates/abi otsides, mõeldes, otsides kontakti, aga samas kokkuvõttes pigem lihtsalt otsustusvõimetult töllerdades, sest mitte me kõik ei ole kõikvõimsad loojad kelle puhul piisab otsustusvõimetust töllerdamisest, kelle otsustusvõimetu töllerdamine, kelle peaaegu-puudutus on mõjusam kui ühegi teise asja või olevuse kõige vingem tegu, või siis laseks oma kuradi käe alla ja läheks minema/heidaks pikali ja hoiduks sellest poolpeeretavst liigutusest - sirutan/ei siruta kätt, tõmban&eitõmba/lasen&ei lase ennast püsti tõmmata, sest no kaua võib, otsusta ära ja muidugi ei ole ma ise parem ja muidugi ei olegi kerge otsustada, seda enam, et enamasti ei pikuta kumbki, mõlemad seisavad või peaksid seisma, võrdsetena, sirutama käe või mitte sirutama, selle vastu võtma või mitte, tantsima kaera-jaani või sambat või mitte. 

Lahtiütlus&kinnimätsimine: Ah, mis, ei. See ei ole minu isiklik probleem, vähemalt mitte viimasest ajast. Püüdsin lihtsalt üht tähelepanekut võimalikult selgelt, sisu ja vormi ühtsust silmas pidades kirja panna, aga ega ma seda samas ka lihvima jäänud.