laupäev, 18. aprill 2020

XXIX: lõug läigib unerasvast

Tähendab, ma tean, et pole midagi magedamat kui kuulata kuidas keegi oma unenägudest sokib. Tõenäoliselt peab see inimene ennast kuidagi eriliseks, huvitavaks. Noh, kahju küll, aga istu oma alateadvuse voog endale sisse, pea lõuad ja ulata marineeritud seeni. Vaatamata sellele arusaamisele räägin unenäo.

Nimelt pidin paari päeva pärast ühes koolis tööle hakkama ja see kool, kui ma seda vaatama läksin, oli täielik peldik. Tähendab, tänapäeva noored inimesed pole sellist peldikut tõenäoliselt näinudki, aga see oli ikkagi selline, mis sita ära määrib. Sõna otseses mõttes sitt, sitta küll mitte kõikjal, aga igasugune mustus siin ja seal, vettinud kolu hunnikud, hallitanud seinad ja nii edasi. Aga siis ma hakkasin palavikuliselt tegutsema. Me pidime kuhugi vähemalt mingi ruumi tekitama, kus saab õppida. Ja imelikul kombel ilmusid inimesed, teised selle kooli uued õpetajad, ja mitte keegi ei hakanud virisema. Kõik ütlesid, aa, ma vaatan kuidas ma selle korda saan ja hakkasid jooksujalu tegutsema. Hüüdsid, kuule, kas sa saaksid teha seda või selle asja üle vaadata ja see kellele hüüti, tegi või vaatas. Koristasin tunde koolimaja. Ja no meie tööl oli tulemus.

Ma ei tea, ma vist pole nii ilusat unenägu varem näinudki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar