XXX: keskiga

Mul oli pinksi mängides selline asi, et kui olin vastasest pisut üle, kas üleüldse või selles konkreetses mängus, siis tarvitses endale pähe lubada mõte, et kuule, ma võidan, kui kõik läks tuksi. Enne mõtte laekumist käisid mingid mu servid või löögid, kas kiirus või vint või kombod, vastasele pisut, tibanatuke üle jõu, piisavalt, et võita, aga kui nii mõtlesin, siis - pingutasin või pihiku lõhki - kippus mäng ära minema. Mingi mõttetu enesekindlus, kõhklused selle enesekindluse teemal, enesekindluse põhjendamatus (ma ei olnud ju hea mängija, lihtsalt teisest natuke parem), sisemine hääl mis ütles, et nõme oleks täielikult keskenduda, sa ju võidad niigi, ja ülejäänud lustlik seltskond õõnestasid mu randmesse ja pähe mingisuguse ebakindluse ja ülepingutamise kõlakoja ja pallid hakkasid lendama võrku ja üle laua ja nii edasi. Siis eksisin veel servil, et oleks eriti efektne. Ja sain pähe. Pidevalt.
Mingil hetkel enne karantiini õppisin seda enam-vähem vaos hoidma, aga eks asi võis olla selles, et mängisin enamasti tugevamate vastastega. Ja kui siis mõnikord võitsin, siis ei solkinud ära. Mõtlesin kogu aeg, et mängin iga punkti ja pikapeale sain vist natuke selgeks.

Nüüd paar päeva tagasi mõtlesin, et ma saan selle karantiiniga päris hästi hakkama. Teen iga päev tööd (tõlgin) ja tööd (kirjutan või vähemalt mõlgutan) ja tööd (loen) ja trenni ja kõik läheb järjest paremaks. Ja no läkski. Aga siis tulid kõigi nende pinksiasjade suured sugulased ja tõmbasid mul jalad alt ja naha üle kõrvade. Ei lähe väga hästi. Paar päeva oli päris vilets.

Aga siis mõtlesin selle pinksiasja peale, ja et elamisega on mõnes mõttes sarnastmoodi ja et üks keskealine vähemandekas idioot võib vahepeal lihtsalt ära väsida, siis puhkab ja hakkab jälle, ja ei saa välistada, et järgmine kord on ta natuke targem ja suudab ülepingutamist vältida, hiilib karide vahelt läbi, ei astu naela jalga, ei astu reha peale, ei murra tatti, läheb kergel sammul üle soo, nagu balleriin (seda sõna peab hääldama koguni kolme elliga keskel, see on ühest valemälestusest ühe filmi teemadel ja valemälestustega ei mängita), mängib järgmisel päeval lihtsalt järgmisi punkte ja teeb seda nii targasti ja keskendunult kui oskab ja ei unusta ära, et punkte saab ka jorutamise eest. Ja ei unusta ära, et võibki olla väsitav ja üksluine selline elu ja siis võib näiteks akna peal karjuda (ei, seda vist pigem mitte). Igatahes, ongi väsitav ja üksluine, aga ühel päeval saab karantiin läbi ja kõik peerid löövad lõkendama. Eks siis on teised asjad väsitavad ja üksluised. Ühesõnaga, selle väsitava ja üksluise viimase lõiguga püüdsin ma ennekõike endale öelda, et teinekord ära väsida on igati mõistlik ja siis mängid lihtsalt järgmist punkti ja lõpuks saad nagunii pähe, sest see on selline mäng.