reede, 3. aprill 2020

XXIV: otsitakse: muusa (elavalt või elavalt!)

Nii, mõtlete, et ljuuletaja otsib naist, kelle poole õhata? Mitte päris.
Nimelt, viskasin oma ciimaste aastate tegemistele tagantjärele silma peale. Et mida ma olen teinud ja kuidas. Eks tähelepanekuid ja järeldusi ole mitu, aga hakkas silma tõsiasi, et ma olen viimase kolme aasta jooksul hilinenud ühe tõlketähtajaga (2 päeva). Tõlkeraamatuid on valmis saanud 18. Olen kirjutanud hunniku artikleid ja muid tellimustekste, neist ühe tähaega sai venitatud mõnuga, aga no tegelikult oli see selline "me tunneme toimetajaga teise vimkasid" tüüpi mäng ja nad said selle aegsasti. Ühesõnaga, igav ja kuiv nagu Immanuel Kanti luudest lõigatud tühi pildiraam.
Aga mu enda kirjatööd? Nendega ei ole läinud smaa hästi. Muidugi mõtlen, et kõigepealt leivatöö, siis kirjatöö, üht-teist ikka olen kirjutanud ka jne, aga oleks võinud, pidanud ja jõudnud rohkem. Sest ma ju tahan seda teha, aga kuidagi olen suutnud endasse uuesti istuda selle rumala "kas ma ikka pean?" küsimuse. Ei pea! Muidugi ei pea. Aga kui ma sellele pmst iga päev mõtlen ja kunagi ei tee (no liialdus, aga põhimõtteliselt), siis järelikult ei ole mõtet sellele mõelda, võiks lihtsalt kirjutada ja tekstide väljaandmise üle otsustagu juba morn toimetaja ja kulka eksperdid jne. Mingid teised inimesed, mitte mina. Mul pole sellega (kui teised mu töö tagasi lükkavad) probleemi (siiani olnud). Lihtsalt, kirjuta ja muretse ainult parasjagu. Ja tee tööd.
Aga kuidagi olen ikka mõelnud, et kirjutan homme. Ja siis mõnikord kirjutanud ka, aga siis on jälle maa külmand ja kärss kärnas ja siis läheb rütm välja, siis kirjutanud jälle, siis on vaja olnud see või teine asi ära teha ja... Saate aru küll.
Ja nüüd jõudsime Märteniga arutades järeldusele, et vaja on muusat. Või toimetajat. Või juhendajat. Sellist karmi. Sellist, kes määrab tähtaja. Lisavarustus (piits, elektrišokirelv, kommikarbi võti, õlleankru võti, präänik vms jms) ei ole nii üheselt paigas, vb ei peagi olema midagi peale selle, et ütleks keegi: noh, selge, selleks päevaks olgu see ja too asi valmis. Üldjuhul see töötab. Miks see ei peaks töötama asjade puhul, mida ma tegelikult tõesti tahan teha? Ja no tõlkida ja neid kirjatükke ajakirjandusse tahan ju ka, kogu erinevus mu oma töödega on välise sunnimehhanismi, kontrolli olemasolus või selle puudumises.
Ühesõnaga, otsin muusat.
Vb teen selle endale nagu tehakse kratte või hernehirnutisi (hirmutis tundub natuke liiga, ee, hirmus), aga muusa tuleb endale hankida.

2 kommentaari:

  1. Mulle kuluks ka üks ära. Ma muidugi nii kaugele pole veel mõelnud, mis siis edasi saab, kui peaksingi leidma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks sellele jõuab mõelda.
      Tõenäoliselt on töötuid muusasid tööturul päris palju.

      Kustuta