teisipäev, 31. märts 2020

XXIII: ääremärkus surmahirmule

Üldiselt, kui keegi ütleb, et ta ei karda oma elu pärast ja julgeb kõrgelt kaljult merre hüpata, siis ma mõtlen, et olgu pealegi, aga vaata, et sulle mingisse prakku järele sõitma ei pea ja küllap sa tegelikult natuke kardad ka. Ma vähemalt loodan, et kardad, sest karta on normaalne. Samas, muidugi, on õige surmale mõelda ja hirmudele vaatamata mingeid asju teha ja nii edasi.
Kui keegi ütleb, et ta ei karda oma elu pärast ja julgeb küll purjuspäi autoga sõita, siis ma mõtlen, et sa, odav sitaratas, ei räägi ju ainult enda väärtusetust elust vaid ka teiste omadest. Nemad ei ole sulle volitusi andnud.
Kui keegi ütleb, et ta koroonat ei karda ja surevad ainult vanemad inimesed, siis ma mõtlen, et temani ei ole veel info ja arusaamine jõudnud. Isegi kui surevad vähesed, siis keerab / keeraks massiline nakatumine meie maailma täiesti pea peale ja tekiks tohutuid probleeme. Ennenägematuid. Selliseid, mille kõrval praegune on lapsemäng. Loomulikult kaasneks nende probleemidega ohtralt surma, vaesust ja palju kapitaalsem majanduslik kaos kui paarikuise toaspüsimise ja madala profiili hoidmise korral.
Kui keegi ütleb, et ei tohi lasta sellel asjal ajudesse sõita, siis kahtlustan, et ajudega oli juba enne kehvasti. See ei tähenda, et ma hingelist kriisi alahindaks, aga kõigepealt võiks siiski proovida ellu jääda ja teised ellu jätta, siis on võimalik hinge kallal veel nokitseda. Hing on nagu majandus - kui arvad, et see vajab praegu suurt seltskonda ja "normaalset elu", siis võib sind mõne kuu pärast tabada üllatav mõistmine - oleks toas püsinud, siis oleks lootust, et võib-olla hakab varsti paremaks minema. Nüüd on ikka täitsa pahasti.

Kuni olukord on nagu on, seni peaks püüdma oma hinge ja majanduse eest nii hoolitseda, et suuremat jama kokku ei keera. Õnnestub siis nii hästi kui õnnestub.

2 kommentaari:

  1. Millelegi sarnasele olen ma praegusega seoses mõelnud, kui loen, kuis keegi leiab, et peaks laskma viirusel lihtsalt levida ning tema küll oleks valmis surema, et säilitada oma lastele endine maailmakorraldus. Tõesti? Ma kahtlen selles sügavalt. Kui ikka ühel hetkel enam hapnikku peale ei tule, küll siis hakataks anuma, et arstid aitaks; leitaks, et just mina olen see, kellele peab leiduma äkki defitsiitseks muutunud intensiivravikoht ning üldse oleks unustatud kogu õilis idee meditsiinisüsteemi koormamata hinge heitmisest.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah. Isegi kui kõik need kangelased kuskil nurgas üksinda märtrisurma sureksid ja ennast kombekohaselt pinnasega kataksid, keeraks see nende laste maailma veel rohkem kummuli. Mumst (minu meelest).

      Kustuta