kolmapäev, 18. märts 2020

XV: viirusepäevik


Mul on ikka mingid põhimõtted. Ma kavatsen poes käia samamoodi nagu ma ikka olen käinud – iga päev. Muidugi, ega saatust ei maksa narritada, saatus narritab sind üheksa korda vastu, seetõttu kasutan teatud ohutusmeetmeid. Käes on kummikindad, peas see mesiniku värgendus, teate küll, lükkan ratastel stanget, olen ise selle keskel ja servadesse olen riputanud ohtralt kärbsepaberit. Kui kärbsepaber meeldib kärbestele, küllap meeldib ka viirustele. Kui poest väljun, siis põletan kärbsepaberi ära ja olen jälle teinud ühe väikese heateo.
Kuidagi läks nii, et mul oli vaja ainult leiba. Lähen siis kassa poole, leib korvis, ja näen, kohe tajun, kuidas inimesed mind pahakspanevalt vaatavad. Ah sina piirdud leivaga? Tähendab, sina oledki see, kelle keldrisse on varutud kuivaineid kolmeks ja pöönigule peldikupaberit kaheks aastaks? Sina oledki see, kes jooksis paari päeva eest pikali ühe väikese vanamuti, et tema käest pakk kaerahelbeid – viimased selles poes – röövida? Ah sina ... ?
Tundsin muidugi kohe vajadust tõestada, et ei, vennad, ma ei ole selline, ma olen nagu teiegi. Ostsin kümme purki ube, kakskümmend karpi pudruhelbeid ja 5x24 rulli peldikupaberit. Ja üht-teist veel. Nipet. Näpet. Konserve. Ketšupit. Kohvi.
Ma ei taha teid üksikasjadega koormata. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar