Mul on ikka mingid põhimõtted. Ma kavatsen poes käia samamoodi
nagu ma ikka olen käinud – iga päev. Muidugi, ega saatust ei
maksa narritada, saatus narritab sind üheksa korda vastu, seetõttu
kasutan teatud ohutusmeetmeid. Käes on kummikindad, peas see
mesiniku värgendus, teate küll, lükkan ratastel stanget, olen ise
selle keskel ja servadesse olen riputanud ohtralt kärbsepaberit. Kui
kärbsepaber meeldib kärbestele, küllap meeldib ka viirustele. Kui
poest väljun, siis põletan kärbsepaberi ära ja olen jälle teinud
ühe väikese heateo.
Kuidagi läks nii,
et mul oli vaja ainult leiba. Lähen siis kassa poole, leib korvis,
ja näen, kohe tajun, kuidas inimesed mind pahakspanevalt vaatavad.
Ah sina piirdud leivaga? Tähendab, sina oledki see, kelle keldrisse
on varutud kuivaineid kolmeks ja pöönigule peldikupaberit kaheks
aastaks? Sina oledki see, kes jooksis paari päeva eest pikali ühe
väikese vanamuti, et tema käest pakk kaerahelbeid – viimased
selles poes – röövida? Ah sina ... ?
Tundsin muidugi kohe
vajadust tõestada, et ei, vennad, ma ei ole selline, ma olen nagu
teiegi. Ostsin kümme purki ube, kakskümmend karpi pudruhelbeid ja
5x24 rulli peldikupaberit. Ja üht-teist veel. Nipet. Näpet.
Konserve. Ketšupit. Kohvi.
Ma ei taha teid
üksikasjadega koormata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar