Kes mind isiklikult veidigi tunnevad, teavad, et olen juba viis aastat kandideerinud "Aasta betoonehitise" auväärsele tiitlile.
Kahjuks pole ma tänini teeninud veel nominatsioonigi, aga küll ta tuleb, ega ta tulemata jää.
Auhinnad on väga tähtsaks stiimuliks nii betoonehitistele endile kui kahtlemata aitavad ka valdkonda ühiskonnas paremini tutvustada, kõlapinda tekitada.
Olen kehv kaotaja, aga visa võitleja. Seepärast soovin Sisekaitseakadeemiale õnne ja tõotan, et ei anna kunagi alla, jätkan võitlust.
Muidugi on selge, et ma oleksin pidanud selle tiitli juba ammu pälvima ja mitu korda.
On selge, et žürii eksib ja minul on õigus.
Toimetatud: Ikka ajab veits marru. Usun, et sellisel päeval, Suurel Ilmajäämispäeval, on kohane mõneti emotsioone välja näidata. Osundan nagu haavatud elevant:
"Žürii esimees Aadu Kana kinnitas, et tegemist on kaasaegse, arhitektuurselt kõrgetasemelise ja hästifunktsioneeriva õppe- ja teadushoonega, mis on energiatõhus ja mille ülalpidamine on majanduslikult jätkusuutlik. "Lihtsalt saavutatud huvitav arhitektuur," sõnas ta."
Ma ei ole just õppe- ja teadushoone, aga seda konkursi tingimustes kirjas ei ole. Mina oleksin pidanud selle auhinna saama. Mina!
Asjatundjatel pole selles küsimuses kahtlusi. Juba on vallandunud toetuskirjade tulv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar