XI: uusaastalubadus ja ostuhullus

Et kogu lugu seda teatava aususehõnguga tuunides ära rääkida, pean ma alustama sellest, et terve eelmise aasta ja tubli tüki sellele eelnenuist harjutasin ma igahommikuse hommikvõimlemise sooritamist. Lõpuks jõudsin pmst saja protsendini, et alati vähemalt natuke. No peaaegu sajani.
Ja aeg-ajalt liigutasin sangpommi. 2019 keskmine oli kord nädalas. See oli tohutute eduperioodide ja täieliku minnalaskmise seguga. Muidugi aitasid minnalaskmistele kaasa istuva töö tegija hädad, näiteks valud alaseljas ja laiskus ja rumalus. Võimlesin paremini, tegin paremini sooja, aga ikka tekkis jamasid. Ja kui siis aasta lõpus selg jälle muudkui valutas (elamist nii enam-vähem lubades), siis viskas mul üle, meenus üks kava, mis ma olen kangiga teinud ja ostsin endale koju kangi (mahub voodi alla!) ja kettad (need samuti!) ja olen seda nüüd nii palju kasutanud, et jõusaalipiletite raha on juba tagasi teenitud.
Ja siis hakkasin pinksi mängimas käima. Olen iga nädal vähemalt korra käinud, väga meeldiv. Head vastased ja puha.
Ja siis ütles Piret, et läheb swingikursus tele ja keegi ei tule temaga, aga kui mina tuleks, siis ta saaks odavamalt ja me ei pea omavahel tantsima, sest paarilisi vahetatakse kogu aeg.
Ja ma läksin.
Ja ma ostsin swingi ja pinksi jaoks tennised ja ma ostsin pinksi jaoks uue reketi ja midagi ostsin ma veel. Näiteks prillid. Tõsi, prillid ei ole spordi ega tantsuga seotud. Igatahes, anna lollile natuke raha, ja ta läheb pööraseks. Kinnitan endale küll, et kõik on vajalikud asjad, investeering minu tulevikku, aga me kõik teame, et tegelikult mulle lihtsalt meeldib ostelda.

Kangitrenniga on nii, et mul on üks selline kava mis päris kindlasti aitab lihastoonust ja jõudu arendada, aga ennekõike vastupidavust. Ja sellega alustamisest saadik on selg korras. Kava on kiire, st. saab teha ka hommikvõilemisena või lõuna ajal poole tunniga ära paugutada. Kops on pärast koos ja tuju hea. Lisan muudkui raskusi. Muidugi ei saa me siin rääkida heast vormist, aga mingi harjumine koormusega toimub.

Pinksiga on nii, et kui mängida aastaid või aastakümneid trennis käinud tüüpidega, siis torkab silma, et
a) keegi ei eelda sinult midagi ega isatse. Mängivad nii hästi kui oskavad (aeg-ajalt muidugi lasevad lõdvaks. Väga mõnus on.
b) pinksiga võib saada täiesti korraliku koormuse.
c) kõige raskem on ennast vaimselt järje peal hoida, kogu aeg keskenduda. Mul on ikka iga trenn täielikke aukulangemisi.
d) Paremad mängijad ei ulu oma ebaõnnestumiste pärast kunagi. Püüan meeleheitlikult seda ka ise vältida.
e) väga mõnus on.
f) ma pmst juba ütlesin seda, aga kedagi ei huvita su vabandused, mitte kedagi, mitte kunagi. Võta ennast kokku ja asi mutt. Anna endast parim või katseta midagi uut või püüa saavutada tubli stabiilsust mis on võimalikult lähedal su parimale või otsi imelisi sähvatusi ja loobu selle otsinguga kaasnevate ebaõnnestumiste pärast muretsemisest, sest need on ainult vihjed, et midagi tuleb veel lihvida või tee midagi taolist, aga ära tüüta teisi inimesi oma seletustega, et eile vaatas sulle su kunagine armsam vasaku silmaga otsa ja see lõi su hinges munga ja euroviisi täie pasaga vahtu ja sul on täna raske palli tabada. Kedagi ei koti. Lihtsalt tee oma asja ja kui vaja küsi nõu või puhka või ... Said juba aru küll. Püüan ise ka saada.

Swingitrenniga on nii, et tõepoolest partnereid vahetatakse kogu aeg. Väidetavalt õpib inimene nii kiiremini. Surve on maas ka natuke: muidu oleks nii, et satud ühe inimesega tantsima ja muretsed kogu aeg selle pärast, et tal nii halvasti vedas ja tantsid muidugi selle võrra veel halvemini (nagu see oleks võimalik! On võimalik!) Swingi üks põhivigureid on see, et peab kogu aeg üles-alla kõikuma. Loperdada ei tohi ja nii edasi, aga selle põrkamise või õigupoolest õõtsumisega on niisugune jama, et ma olen käinud karate trennis ja seal õppisin just sellist liikumist, et õõtsuda ei tohi, et su pea kohal on madal lagi ja su siilisoegn peab kogu aeg seda riivama, aga ainult riivama. Ühesõnaga, lihasmälus on selline asi, et õõtsumine on saatanast.
Üldse, minu jaoks on sellise lihtsa tantsu algtõdede omandamine hullult keeruline. Mul mingi liikuvus ju isegi on, aga kui ma pean tegema mitut asja korraga (suunda näitama ja siduri alla vajutama!), siis jookseb juhe kokku. Ja kui juhe on juba kord kokku jooksnud, siis jõle raske on seda uuesti lahti harutada. Eks ma püüan lihtsalt pinksi õppetunde rakendada: meistrid ei vingu ega vabanda. Täna läks täiesti meelest see õppetund, aga järgmine kord püüan meeles hoida. Muide, see suunda näidata ja sidurit alla vajutada oli mõeldud autojuhtimise õppimise võrdluseks, aga nüüd saan aru, et see sobib ka tantsumurede kohta, sest suunda näitama oma tantsupartnerile tõesti peab. Huh! Ühesõnaga, kehahoid, õõtsumine, see õige samm, see, milline samm nüüd, see, et sa ei tee mitte lihtsalt ise sammu vaid pead teisele inimesele õigel hetkel õigel moel näitama kätte, mida tema tegema peaks sinu arvates ja veel umbes kümme asja jooksutavad minu vaese aju aeg-ajalt täiesti kokku. Sellistel hetkedel on kuulda kuidas mädasoo ahelaid kõlistades kuu poole ulguvaid hunte endasse imeb. Aga siis peab, nagu juba öeldud, lihtsalt edasi laskma ja mitte hakkama vabandama ja muretsema.
Lõppude lõpuks näitab minu elukogemus mingites uutes töökohtades, et ma olengi aeglane õppija, aga mingil hetkel hakkab minema, lähen teistest mööda ja küllap on nii ka swingiga. Mööda ma ilmselt ei lähe, aga muretsemiseks pole põhjust, meelt heita pole mõtet.
Ja swingiga ja pinksiga ja tegelikult ka selle kangitrenniga kuigi sellega kõige vähem ja pinksiga kõige keskmisemalt ja swingiga vastavalt kõige rohkem on nii, et pärast on tuju sittakanti hea. Isegi siis kui halvasti läheb ja ei õnnestu ja nii. Kui mingigi aeg suudan keskenduda ja pingutada, siis on juba tuju pärast hea, sammus mingi nooruslik kergus (ok, mitte siis kui jalalihased on täiesti sodid, sedagi on juhtunud).

Seda kah, et mingi asi jäi ilmselt ütlemata, selge see. Ja toimetamata jääb see tekst praegu ka, tulistasin täiesti puhtalt ühe soojaga ja järjest. Ja see on selline asi, mida asjatundja ei peaks ütlema. Ta kas teeb nii hästi, et pole vaja vabandada või teeb nagu parasjagu tuleb, aga talle piisab kui ta ise teab, kui palju ta pingutas ja mida see tekst väärt on. Kõik munad ei pea olema kullast ja nii edasi.

See on natuke teine teema, aga loen ühte listi kus tähtsad inimesed aeg-ajalt sõna võtavad. Muidugi läheb ka tähtsatel inimestel üht-teist teinekord halvasti. Siis nad vinguvad ja süüdistavad ja sõimavad. Mulle tundub, et selle asja üks õppetund (ei, kõigest ei pea õppima!) on niisugune, et ära kunagi muutu tähtsaks inimeseks. Kui teed midagi, tee. Kui suudad väga hästi teha, tee väga hästi. Aga pole mõtet öelda teistele, et nad peaksid sind armastama ja austama ja suudlema maad su jalge ees.