Muidugi kehtib see alati, aga tundub, et enne mingile sotsiaalmeedia kontole sisselogimist peaks seda mõttes lugema igaüks. Või, ei, valjult. Kuidagi nii, et oleks sunnitud korraks sõnumi sisule mõtlema. Kindlasti peaks seda lugema enne postitamist.
Ühesõnaga, palvetagem: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel mõnikordki vahet teha.
Aamen."
Ja ma kordan, et muidugi on see üsna universaalne, väärib meelespidamist ka ilma sotsiaalmeediata.
PS! Palun väga vabandust, et ma olen selline krdi vaese mehe Cato Vanem, aga: "jah, see sindrima sotsiaalmeediavärgendus esse delendam!" Pole ju minu asi, aga no kuidagi jõuavad selle kajad ka minuni. Ja enamasti paistab see inimestele halvasti mõjuvat.
Ehk võiks seda palvet veel tuunida ja lisada midagi stiilis: "rääkida ainult asjadest, millest ma midagi tean ja ainult juhul kui sellest võib midagi tolku olla"? Noh, mõte pole läbinisti mäda, aga kes nii konkreetset juhist järgida jaksaks. Mina ise küll mitte.
Lõppude lõpuks - kõigest rääkida on normaalne, tead siis midagi või mitte. Rääkimine, vestlus, on viis õppida ja mõelda ja seda ka kõige jäigemate puupeade puhul. Küsimus on auditooriumi suuruses. Sun Zi raamatus "Sõjakunstist" oli mingi selline mõte, et terve armee peaks toimima printsiibil, et ülemusel on kolm alluvat: pmst ülemjuhatajal kolm kindralit, igal kindralil kolm ..., nendel omakorda kolm ...
Vb on valesti meeles, ma täpselt ei jaksa otsida praegu. Aga asja mõte oli selles, et vastutusala jääks hallatavaks. Me ei saa kogu maailma asju ainuisikuliselt lahendada - eriti mitte neid asju, milleni meie küüned üldse ei küündi. Ja me ei pea tervele maailmale korraldusi jagama nagu varblane nimega Mu Armas Härra seda tegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar