Kinniütlus

Jaurublogi on õhinapõhine loraskoop, lugemiseks tasuta nii äri- kui erakasutajale. Soovin, et see muutuks veel turvalisemaks. Seepärast kaaluge ahhetamist. Teie ahhetused (ja muud onomatopoeetilised röginad, sh oiged ja karjatused) kahtlemata aitavad mingil moel.

Esmaspäev, 14. veebruar 2022

CCXXIX: sõbrapäev on üks kord aastas palju rõõmu kaasa toob

Minult telliti luuletus meeste kui niisuguste ülistamiseks, ja seda ülistamistööd taheti teha just sõbrapäeval. Ei, see oli ikkagi konkreetsetele meestele, kallistele kolleegidele, kelle pale särab kui päike. Noh, jah, loodetavasti sain ülesandest õigesti aru, tulemus on igatahes siin ja selle esmaettekanne suurema eeskava osana on umbes praegu.

sa oled minu varjupaik mu kõige kindlam kalju
mu seltsis ei pea tagasi sa hoidma oma nalju
su najal kallis mees mu terve maailm seisab koos
nii prints kui valge hobune sa minu muinasloos
oh luba mul nüüd pihtida mis keelel juba ammu
ma imetlen su selget meelt ja imetabast rammu
käid ees just nagu trummilööja ma pean vaevu sammu
su seljas muutub kuldseks rüüks ka kotiriidest vammus
kui raskel hetkel vajama peaks mõnda selget tõtt ma
siis tean et sinult on mul tõde piiramatult võtta
sul kuldne süda kuldsed käed sul on nii palju anda
ja võtad atlasena terve ilma enda kanda
võid suure tõllu kombel sa kõik laevad tuua randa
nüüd anna andeks sõnastus: sa oled sitaks pandav
mis ette ka ei võtaks eal ei lõpeta sa ämbris
ma võingi jääda loksuma su hääle soojas tämbris
su sõnades on mõte ja su tegudes on hoogu
ma aiman kallis mees et naisi langeb nagu loogu
su külge kleepub raisakotkaid rahapuru kärbseid
sust jätkub meile kõigile me kartma ei pea kärpeid
su silmad hõõguvad kui söed vaid sinust tahan laulda
mind lämmatab see kirg mu ajab enneaegu hauda
võid sarmiga sa niita tõesti taevas tule appi
su särgi all näen pungitamas mõndagi kuuspakki

3 kommentaari: