Juhtus eile selline asi, et sõitsin rongiga Kivimäelt Balti jaama. Ühel hetkel tuli peale üks karusnahkne proua, istus diagonaalis üle vahekäigu, toiduvõrgud kummalgi käel. Suu erkpunane nagu pajapõhi. Ma ausalt öeldes isegi ei registreerinud ära, et tegemist on mässajaga. St. Maski puudumine tundus loomulik. Niheles natuke, siis ütles: "Kui kõik nii haiged on, kas me ei peaks hoopis mitte Venemaad toetama?"
Vastasin: "Ma arvan, et te peaks kõigepealt maski kandma ja üldse püüdma natuke..." (jäin hetkeks kõhklema - lugeda?, hm, sellest ei pruugi abi olla) "mõelda selle abil mis iganes teil seal mütsi all on."Proua kraaksatas midagi vastu, aga seda ma ei kuulnud, sest ta oli juba ukse juurde läinud. Väljast näitas mulle veel nunnusti keskmist sõrme.
Siis tuli pähe, et oleks võinud kinnitada: ma olengi Venemaa poolt, et see sisemiselt tublisti tervemaks saaks. Aga eks see oleks ilmselt liiga keeruline mõttekäik olnud.
Hiljem avastasin, et mul oli eelmise õhtu esitluselt Ukraina lint rinda jäänud. Küllap olid mantlihõlmad lahti - seda ei suuda 100% kindlusega meenutada. Igal juhul seletaks see proua pealehakkamist. Eesti keelt rääkis väga hästi, ei tea mina mis rahvusest ta on. Noh, on teatud kahtlused, muidugi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar