Mõnikord ajab kohalik meedia ikkagi masendusse.
Näiteks USA, meie suurima liitlase muredest ja rõõmudest räägitakse ja kirjutatakse parimal juhul lasteaia joonistusvõistluse „minu pere“ tasemel. Jah, me võime näha, et isa on kas kohutavalt suur või siis paberi teises nurgas arvutiekraani taga ja see on päris kõnekas, aga ... aga nüüd hakkas mulle tunduma, et tegin meie meediale komplimendi.
Ühe tuntud raadiohääle probleem ei ole ju ennekõike mitte rassism või meesšovinism. Peamine jama seisneb selles, et ta ei saa praktiliselt millestki aru, ei ole põhjustega, ei ole olukorraga kursis. Ei tea. Ei ole süvenenud. Ja ma ei rebi seda kontekstist välja, seda on ta ise öelnud ja see on minu hinnang. Ma ei väida, et see on fakt. Otsustage ise. Muidugi ei käi see ainult Ameerika ja selle viimase kuuma teema kohta. Aga olgu temaga mis on, kokkuvõttes on veits kurb. Joonas ütles, et see oli Epp Annus, kes nimetab seda "mõtleva ajakirjanduse kriisiks". Ja Annuse artikkel kahtlemata on väga hea, tühistab minu kaebekisa, aga mõnes mõttes ikkagi kahjuks ka toetab.
Sel ajal, kui meie avaliku elu tegelased arutasid, et rüüstamist ei õigusta miski, oli tegelik probleem selles, et politseivägivald jätkus. Suurelt osalt rahumeelsete, rüüstamiseta protestide vastu kasutati lubamatult jõhkraid meetodeid. Ja üldse, vabalt interpreteerides üht vahendatud säutsu: rüüstamine on halb, aga politseivägivald, rassiline vägivald peab lõppema, mundrimehed ei tohi tappa süütuid ja süüdiolevaid inimesi. Aga seda juhtub päris palju.
Taevas, ma pole ka mingi spetsialist ja ei hakka pikemalt jahuma, aga see, mida siin räägitakse, on lihtsalt mannetu. Muidugi võib olla, et mingi saatelõik või artikkel on mul kahe silma vahele jäänud. St. kindlasti ongi, muidugi on häid autoreid ja tekste, aga üldine foon tundub olevat siiski mannetu. Võtke või Trumpi tagandamisega seonduv.
Ja uuesti: see ei ole ainult nüüd, see on alati.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar