Mina siin punnitan ja higistan, mõtlen kuidas oma elu paremaks muuta ja jõuan lõpuks sellise avastuseni nagu "kodupüksid". Enam ei istu ma oma töölaua taga tärgeldatud kraega särk seljas, maniskid, sääreluud hoolega paralleelsed, maaga risti, vurrud pumatiga võitud, silmas monokkel, jalas hoolikalt viksitud kingad, varnas kõvakübar ja jalutuskepp. Nüüd on mul jalas mingid pisut dresse meenutavad püksid, nii lötakad, et keera või jalg kaela taha. Mõtlesin, et see on barbaarne, aga mugav ja otsustasin, et kui keegi sellest ei kuule (meenutagem metsas kukkuva puu probleemaatikat) siis ju võib. Muidugi annan ma sel moel järele sisemisele kombelõtvusele ja kuhu me jõuame, varsti ei säti ma isegi seltskonda minnes kuuetaskus helkivat taskurätti õige nurga alla! Olen enda pärast mures, aga siiski astusin sellele teele.
Ja mis välja tuleb! Mainisin seda saladuskatte all ühele sõbrale. Ja tema ütles, et see on ju loomulik, muidugi kodupüksid!
Ning sellepärast ma peangi teilt, kallid kaimud, küsima: mida te veel minu eest varjanud olete, mida loomulikuks peate?
Ah! See on just paras koht, kuhu saan kirja panna loo oma sõbrast, kes käis kord noormehega, kes noa ja kahvliga end võttis riidest lahti. Jõudsid nad nii kaugele, et noormees tuli mu sõbrale külla ja sai täitsa ära šokeeritud. "Käterätik elutoas!" ahastas noormees. Kõlas see nagu "KÄT-terätik elutoas?!"
VastaKustutaKüsimusele vastata ei oska. Aga kas oled proovinud veini viskiklaasist juua?
Viskit veiniklaasist küll.
VastaKustutaMeenus tsitaat: "viskasin ta välja, kui ta püüdis oma pikki aluspükse viikipidi kokku panna."
Siit on ilmselt ainult üks samm selleni, et enam kingapaelu ei triigita.
VastaKustutaOleme ausad, eelmine nädal jäi juba vahele.
VastaKustuta