kolmapäev, 8. juuli 2020

LXVI: kordamine, totruse ema, tulemuste vend

Rääkisin sõbrale, et olen lõpuks jõudnud selleni, et töötan iga päev kolm tundi. Töö ajal kõrvale ei vaata, ülejäänud päev on pmst vaba (ok, toimetan oma tekste ja mingeid asju ikka teen). Sõber ütles, et ma rääkisin seda juba kolm aastat tagasi. Kurat, vist rääkisingi. Ehmatav ja piinlik.
Aga ometi olid mingid olemuslikud ja olulised erinevused. Esiteks, ma rääkisin, et ma tegelen sellega, aga edu veel ei olnud. Teiseks tegin ma seda suvalisel ajal päeval ja kuidagi selleks valmistumine ja üleüldse kogu see asi võttis suurema osa päevast, kolmandaks on ka täitsa olemas, aga ma ei taha latrama jääda, isegi neljandaks on olemas.
Nüüd (sel nädalal läheb küll halvemini, aga on ka suvi, poolpuhkus) on nii, et hommikvõimlemine, hsöök ja siis, raginal, töhe. Ja siis on tehtud ja nii.
Pean veel leiutama mingi nõksu kuidas pärastlõunati ka midagi ära. Usun, et lihvima peab molutamisoskust, mitte uljast mõtet, et nii, nüüd! Eks seda ka, aga võti edusammudeni võib käia mõnusama molutamise ukse kaudu. Keskendun küll sellele, aga õppida on veel palju.

PS. Selle tõlkimisega on nii, et lisaks neile kolmele tunnile ma ju toimetan oma tekste ja selles mõttes tuleb tööaega ikka rohkem. Huvitavam on see, et ma võiksin teha ka 12 tundi, aga tulemus oleks sama, vb halvemgi (nii kvantiteedi kui kvaliteedildasa). Lihtsalt tuleb mingi piir ette millest ma rohkem ei jaksa ja kogu lugu. St. ühe päevaga muidugi jaksan, kaks päeva järjest jaksan ka, aga kuu lõikes on mul suht kindel piir ees ja kui ma püüaksin rohkem, olen püüdnud, siis saan valmis vähem, sest väsimus.

No igatahes pean sellega jätkama - ideaalse päevakava otsingutega. Sest tahaks teha nii et mõnus on teha ja tahaks teha, mitte niisama munada.

2 kommentaari:

  1. Jaah, mul on kah elu näidanud, et üle teatud piiri punnitamine on väga väikese kasuteguriga ja pahatihti lausa kahjuteguriga. Väsinult pressides tekivad vead, mille hiljem parandamine võtab jälle aega.
    Nt on normaalne, et hommikuga teen nagu niuhti 2/3 tööst ja teise poole päevast kulub 1/3 tegemiseks, st aju on juba väsinud ja jõudlus langeb. Pärast mõningast molutamist tajun heal juhul seitsme-kaheksa paiku, et saaks veel tõlkida, aga püüan sest hoiduda, molutamine vajab vaikust ja rahu.
    Liis

    VastaKustuta
  2. Novott, kuidagi nii ta on. Kusjuures, ma, tobuke, püüan ju ise ka midagi kirjutada, siis see tekstiga tegelev ajuosa, minul üsna pisike, saab päris kõvasti vatti ja muutubki vatiks.
    Nagu siit blogist näha, ega neid tekste enne avaldamist üle lugeda ei jõua, palun kõigilt lugejatelt mõõdukalt vabandust.

    VastaKustuta