Teisteteostus.
Sisu peaks olema selgitamatagi selge, aga igaks juhuks: kui vadistatakse pidevalt eneseteostuse olulisusest, siis mulle hakkas tunduma, et kuivõrd inimene on äärmiselt koostööaldis loom, me õpime kogu aeg üksteiselt, võtame üle, arendame edasi (ja tagasi), susserdame ja sahmerdame teiste loodud maailmas (pidulikum viis seda öelda oleks, et seisame gigantide õlgadel), siis lõppkokkuvõttes, iga kord kui me midagi tehtud saame, nii et on mõnus olla, nii et sirguvad õlad kurat ütlematagi, nii et tuju on korraga hea - on tegemist teiste loodu, leiutatu, alustatu, edasiarendusega; kokkuvõttes: teisteteostusega.
Muidugi, mingid üleminekud on järsemad ja pidulikumad, tohutult olulisi läbimurdeid saavutavad üksikud inimesed või väikesed rühmad, aga nemadki seisavad miljardite töösipelgate kokkukraabitud kuhjadel ja selle kuhja tippu roninud varasemate geeniuste kukil.
Mõnikord on selline tunne, et püüdlengi teisteteostuse poole, ma ise, päh, see pole nii põnev, võib ka tegemata jääda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar