reede, 10. juuli 2020

LXVIII: hetkeline segadus liiklusmiilitsa tunnetes

Elan sellisel ristil, kust kõigist kolmest suunast tulevatel autodel on ees stoppmärk ja neljandast suunast võivad täiesti legaalselt tulla jalgratturid ja ka neil on stoppmärk ees. Lisaks: see ristmik käib parema käe reegli järgi. Kõik pmst laabub.
Tõsi, aeg-ajalt kuulen masinaid ilmselgelt peatumata üle ristmiku sõitmas. Enamasti vist selles suunas, kust jääks alla ainult jalgrattur. Tühja neist ratturitest, eks. Ja lõppude lõpuks, ehkki ratturil on eesõigus, peaks ta peatuma ja siis juba tugevama läbi laskma. Niiet kui ei peatunud, süüdistagu iseennast. Aga ma ei tahtnud sellest rääkida.
Päeva jooksul lastakse nii umbes kümme korda signaali. Ei, see ei häiri mind sugugi. St. tänavamüra, olen harjunud, kerge signaal sinna vahele aitab meeleolu luua nagu kajaka kiljatus teatris või suflööri metsik karjatus tormisel merel. Ei, vastupidi. Suflööri karjatus metsas või merel oleks ikkagi imelik, see väike törts signaali tundub kohane, sobib fooniga.
Ometi hakkasin mõtlema, et miks, miks ometi. Kärsitus? Keegi keeras ette? Kuhu teil nii kuradi kiire on? Nojah, ja siis mõtlesin veel natuke ja jõudsin järeldusele, et ju siis võib juhtuda. Mõnikord oled närvilisem ja väsinum ja siis törtsutadki. Kuigi, jah, ma ise olen seda teinud ainult päris karjuvate sigaduste puhul - nt kui keegi maanteel nii möödasõitu alustab, et ma pean valima teeperve ja laupkokkupõrke vahel. Aga igatahes, võib aru saada.
Sellega seoses meenus üks puhk kui tahtsin fb-s tõlkijate grupist nõu küsida, aga otsustasin siis targasti, et pean probleemi võimalikult täpselt kirjeldama, välistama kõikvõimalikud möödalugemised ja muud vääritimõistmised, selgitama hoolikalt mida mul on vaja, et teema laiali ei läheks. Ja kui ma selle postituse siis valmis sain, siis teadsin vastust isegi, polnudki vaja küsida. Ja nüüd siis nende signaalidega kah. Kui hakkasin mõtlema, et mis nad tuututavad, siis leidsin paar vastuvõetavat selgitust.
Üleüldse tundub olevat hea meetod. Sokrates oli lihtsalt tülinorija, aga pmst, kui mingist asjast aru ei saa, siis võib alati täpsustada, millest just konkreetselt aru ei saa ja siis saab teistelt küsida ja - nagu juba öeldud - mõnikord ei olegi vaja küsida.

Aga, krt, stoppmärgi juures võiks ikka hoo nii palju maha võtta, et veenduda ega ükski jalgrattur liiga uljas ei ole, üldse, linn ju. Linn peaks olema see koht, kus isegi teede puhul ei ole oluline mitte läbilaskevõime ja kiirus, vaid pigem see, mis koht on. Linn on pigem peatuspaik, siin ajame me asju teiste inimestega, tekitame sünergiat. Matslik on siit lihtsalt läbi tormata.

3 kommentaari:

  1. Ma olen üsna ärgas tuututaja, kaasa ühtelugu keelab. No ei mahu mulle hinge, et keegi kargab ette või ei näita suunda ja siis arvab, et ma peaks sellega vaikselt leppima. Ikka tarvis märku anda, et see pole okei.
    Liis

    VastaKustuta
  2. Nojah, arusaadav. Ma sõidan praegu vähe, siis tundub enamasti, et aega on. Tundub, et liiklus on nagu kärestikuline oja, mingid asjad rallivadki kiiremini, ja olgu pealegi. Igapäevase sõelumise puhul see tunnetus loomulikult muutub.
    Aga tuututamise juures on veel üks aspekt: tihtilugu on see just see üks ristmik, kus halvasti käitutakse. Ja keegi elab selle ristmiku lähedal. Mind tõesti ei koti ja ei tuututata palju, aga kui läheks päris vihaseks igapäevaseks signaalitamiseks ja hiljem hakataks pesapalli mängima, siis see mõjutaks mu elu küll.
    Olen mõelnud, et reegleid järgitakse paremini kui need on mõistlikud. Kui valgusfoor töötab sel ajal, mil seda on vaja. Kui jääd korduvalt öösel jalakäijate foori taha ja pead ootama kolm minutit autot või rohelist tuld, siis harjud lihtsalt seda reeglit eirama, igas olukorras. Ja, noh, väike mõttehüpe - ohtra tuututamise järgi on ilmselt võimalik leida paigad, kus on vaja midagi ette võtta. Minu akna all on ok, mis siin ikka. Tõsi, kuidagi peaks kohale jõudma, et jalgrattur on ka inimene, aga see pole ainult selle ristmiku probleem ja eks ta hakkab jõudma ka.

    VastaKustuta
  3. Ei jaa, ega ma'gi mingi ideaalne reeglijünger pole, öist punast tuld eiran jalgsi vabalt ja põlluvahelisel sirgel on ikka pigem 95 km/h. Samas on reeglituse juures reegel teisi oma eiramistega mitte segada või ohtu seada. Sirgel olen üksi, öises linnas kah üksi. Rikkumisi on mul piisavalt, et kaasa üha ootaks, millal ma trahvi saan – pole veel enam kui kümne aasta jooksul ühtegi saanud. Nii et kui ma kuulen mõne tuttava käest, et ta on oma paariaastase autokogemuse juures juba mitu trahvi saanud, siis ma ei suuda ette kujutada, KUI palju nad peavad liikluses pingutama, et vahele jääda.

    VastaKustuta