laupäev, 4. juuli 2020

LXIII: eakohane kaebus

Mulle meeldivad vanamoodsad asjad. Tõsi, see, et autodesse on pärast roolivõimu leiutamist kasvanud veel meeletutes kogustes tarku asju, mis muudavad sõidu mugavamaks ja ohutumaks, on läbinisti positiivne, nõus ja väga poolt. Aga see, et pipratoos on mootoriga, on minu silmis jabur. Isegi suurköögi jaoks on võimalik teha vändaga pipraveski. Olgu, suurköögi eest ma ei räägi, aga kodusesse majapidamisse kuluks ära vanakooli igavene pipraveski, millel on vänt, mäletan üht sellist lapsepõlvest. Nüüd hiljuti guugeldasin ja oli ikka tükk otsimist enne kui enamvähem mõistliku ja loodetavasti kestva veski leidsin.
Mõned asjad käivad käsitsi paremini. Ma ei kujuta ette seadet, mis asendaks ausat raudkangi. Olgu, jaa, tulemuslikkuse osas küll, aga maa seest kivi kättesaamises on oma võlu ja võime seda võlu tunnetada võiks alles jääda ka kollektiivsesse alateadvusse. Pingutus, pusimine, kavaldamine, jõu õlg. Kõike ei tahaks ega tohiks teha nupulevajutusega, sest inimesel on keha ja mitte ainult peeretamiseks.
Mul on juba üle kümne aasta paar sangpommi, mille abil saab tegelikult ära teha kogu trenni, mida minusugusel vaja, jõusaali masinad tunduvad mõttetud, enamik neist tegeleb isoleeritult ühe lihasgrupiga. Eks sellel ole jälle oma mõte, aga mitte minusuguste jaoks.
Selliseid asju on veel ja veel, aga mainimist väärib vana välgumihkel, millel sai ise tulekivi vahetada ja niidi abil tahti uuendada ja aviobensiiniga täita. Mõlkis koletis oli, kinkisin selle kunagi edasi, loodetavasti saaja (ei mäleta kellele kinkisin, aga kinkisin, noh, pigem andsin) oskab hinnata.
Ja habemenoa ostsin endale ka. Kunagi kirjutas üks lugupeetud inimene, et habemenoas on oma võlu, et nii terav nii õrna koha vastas, vaprusevärinad tulevad peale. Kuna ma ootan alles teritusrihma, siis ei saa väga sõna võtta, aga kivi ja püksirihmaga sain noa nii teravaks, et see peaaegu kõlbab ja ma ei saa sellest jutust aru. Peab ikka väga tahtma endal kõri läbi lõigata, et mingi tõsine oht oleks. Väike sisselõige, neid võib juhtuda, muidugi. Võimalik, et mul pole lihtsalt kujutlusvõimet.
Habemenuga rokib. Tänapäevased kraapimisvahendid eeldavad (minu kogemuse põhjal), et ajad habet iga päev, kui paar päeva vahele jätad, siis juba on oras liiga pikk ja ummistab selle õnnetu riista. Pardleid olen ära visanud nii mitu, et häbenen oma ökoloogilist jalajälge. Ja ega mul väga head ei ole olnud. Noh, oma süü, ilmselt tippklassi masinad, päris kallid, teevad korralikku tööd, aga keskmise hinnaklassi masinatega küll lõuga puhtaks ei saa.
Teen selle postituse meelega enne kui olen jõudnud veenduda, et habemenoaga päris sõbraks saan. Tundub igatahes loogiline: teritamises ja kogu protseduuris on teatavat meditatiivsust, korralik nuga on eluaegne ja pärandatav, tulemus on hea, jalajälg väike (meenutan, et ka kraaperiistu tuleb kogu aeg ära visata, lähevad nüriks ja siis pole nendega midagi teha). Tundub imelik, et nii pädev lahendus kollektiivselt unustusehõlma on vajutatud.
Ja kui mul sellest projektist muud abi ei ole, siis vähemalt kööginuga sai teritamistuhinas tunduvalt paremaks ja saab veel paremaks. Ei usu, et ma uuest standardist enam raatsin allapoole vajuda.

3 kommentaari:

  1. Nupuvajutusega töötavad riistad on ilmselt juba pooleldi antiik, kindlasti on võimalik osta pipraveski, mis reageerib häälkäsklusele, tunneb su sõrmejälge, on äpi kaudu juhitav ja ilmselt kasutatav ka pardlina.
    Ma olen selle üle mõtisklenud, et kust läheb piir elu lihtsamaks tegevate funktsionaalsete uuenduste ja tarbimisele suunava pseudoinnovatsiooni vahel. Ma ei tea, kust ta läheb, aga enamiku asjade puhul oleme selle vist ületanud.
    Igatahes mul meenus ka “Tagasitulek tähtede juurest” - ma olen üpris kindel, et ei tahaks sellises maailmas elada.
    PS. Habemenuga kõlab igatahes stiilselt.

    VastaKustuta
  2. Oh, aga mul on elektriline mitte ainult pipraveski, vaid ka soolaveski. Üldse ei häbene, sest heade asjadega harjub kiiresti, eks ole. Rebu, point ja iva on selles, et pipardada saab ühe käega ja kontrollitult. Teise käega saan samal ajal inimkonda tähtedele lähemale aidata või miskit.
    Aga vanad asjad, mis töötavad, meeldivad mulle väga. Lihtsalt enne patareidega veskisisi olid mul aukudega topsid, mis niiskuse tõttu umbe läksid.

    VastaKustuta
  3. Eks neid häälkäskudega asju ole juba sajandeid tehtud. Meenub näiteks Ivani võimalus öelda: "Havi käsul, minu soovil, panged, minge ise koju!" Tõenäoliselt on vanade võlusõnade hulgas ka mõni Siri vms. Samuti - tarvitses Thoril ainult käsi tõsta teatud konkreetsel viisil kui vasar talle pihku kargas. Ja selliseid asju on ikka veel.

    Seda pseudoinnovatsiooni on ikka väga palju. Riistades vb mitte nii hirmus palju, aga tegutsemisviisides küll.

    Igaks juhuks: Kader, ega mina ei öeld, et neid kasutada ei tohi, et see on põrgutee. Ma ütsin, et mulle ei meeldi. A ma ei aita maailma tähtede poole ka, kui käsi vabaks jääb, sügan kukalt.

    VastaKustuta