esmaspäev, 11. mai 2020

XLI: tagasiulatuv karjäärimuudatus

Tegin väikese inventuuri ja avastasin selle käigus tõe, mida ma südamepõhjas aimasin juba ammu, aga olin siiani endale tunnistamast keeldunud. Nimelt olen juba aastakümneid töötanud modellina. Mille muuga seletada lõbusat tõsiasja, et mul on üle kahekümne T-särgi, mis otseselt reklaamivad mõnda toodet, brändi või üritust. Ja need kõik, uskuge mind, on saadud tasuta. Kui ma nüüd võtaksin eesmärgiks need kuidagi läbi kanda, siis oleks pingutus mainimisväärne ja nõuaks elupaika inimestest eemal ja veel mitut tegusat aastakümmet, soovitavalt kolme.
Huvitav tähelepanek: need on keskmiselt tunduvalt magedama tegumoega kui iseostetud ja kingiks saadud särgid. Erilise pettumuse peaks need särgid tellinud ettevõtetele, organisatsioonidele ja nende pumba juures olnud persoonidele valmistama just see arusaamine, et nad ei ole vaevunud tegema midagi ilusat, midagi, mida kanda tahaks. Või siis pole nad sellega hakkama saanud, lõppude lõpuks on särgid olnud nende jaoks kõrvaline asi, aga kõrvalisele ei suuda ju niimoodi keskenduda ja ega need tellijad seda oskagi - nad on lõppude lõpuks mingi teise ala inimesed, mitte moekunstnikud, olgugi tänava- või argimoe.
Kokkuvõttes, mage lugu. Ega ma päriselt ametit maha pane, mõned esemed (mitte ainult T-särgid) on ikkagi piisavalt praktilised ja talutava või koguni hea välimusega, aga üldiselt püüan taanduda. Ma ei vanane ka nii kaunilt, usun, et mind omal ajal usaldanud, minu ilu kõrgelt hinnanud ettevõtjad ainult rõõmustavad, et ma enam nende tooteid ei presenteeri. Ärge öelge neile, et ma pole seda kunagi vajaliku innuga teinud. No igatahes tundub, et ei ole, sest suur osa neist särkidest on säravalt heas seisus, pea puutumata. Pakun legaalseid kanaleid kasutades seda tööd uutele huvilistele. Õnneks on osa tooteid ka müügilt maas, selliseid võib rahumeeli promoda, selles on mingit kummalist nostalgiat, umbes nagu igatsuses vana hea Statoili järele.

2 kommentaari:

  1. Vastupidi, sa peaksid oma varanduse olemasolu kiivalt varjama, kuni ühel päeval on kõik kõnealused tooted tootmisest maas ja ettevõtted pankrotti läinud ning kollektsionäärid otsivad vastavat träni tikutulega taga.
    Tõsi – ühe mu sõbranna eksmees ostis enam-vähem kuupalga eest nõukaaegsete kilekottide kollektsiooni, lootuses edasimüügiga kõvasti vahelt teenida, aga selgus, et keegi ei tahtnudki neid enam osta.

    VastaKustuta
  2. Hm, kardan, et selles valikus ei leidu eset, mille müümine mu lapselastelegi selle alleshoidmise kulud korvaks.
    Aga kilekottide osas oli su sõbranna eksmehel ju õigus! Lihtsalt, tema osutus viimaseks lüliks. Mõnikord läheb nii.

    VastaKustuta