On hulgaliselt lastepäraseks muudetud raamatuid. Ma muidugi veits kahtlen nende väidetavas lastepärasuses, usun, et see on pigem tädipärasus (andke argiseksism andeks, aga see on kahjuks mumst tegelikkusega seotud - kus selle juured ka ei oleks) ja igal juhul kahtlen ma selle vajalikkuses (kui mitte arvestada vastutulekut kõigi vanuserühmade igast soost tädidearmee südametunnistuse ja halva maitse nõuetele).
Aga vb peaks mõningaid lasteraamatuid, mille sisu kõneleb ka täiskasvanutega, täiskasvanupärastama, lisama natuke verd ja muid kehavedelikke? Ja meesraamatuid, mis võiksid kõnetada ka koeri, koerapärastama? Kujutan ette mõne autoriteedi taiest "Mida kassid kardavad?" või "Eesli ümberlükkaja".
Peaks naispärastama ja tigedikpärastama ja heatahtliktobukepärastama.
Tööpõld on lai, hakkame otsast kündma.
Miskipärast meenus mulle Gianni Rodari jutt mehest, kes tahtis Colosseumi ära varastada. Et umbes sama ulatusega tööpõld tundub olevat.
VastaKustutaFantaasia läks kohe kõikvõimalike adaptiiv-versioonide teemal omapäi uitama. Kas sa suudaksid ette kujutada nt Õnnepalu rahvuskonservatiivipärastatuna?
Lasteraamatute täiskasvanupärastamise katseid on kindla peale tehtud, kuigi ma olen üprisväga kindel, et teadmatus on sel puhul igatahes õnnistuseks.
Üks algselt lastele adresseeritud lektüüri täiskasvanupärastamise näide on see, mis on toimunud ameerika peavoolukoomiksites. Superkangelased on ju olemuselt lapsik žanr, lapse unistus, et ta suudaks imeasju. Aga millalgi (vist juba kaheksakümnendatel) leiti, et nii on ikka mage, taheti võita ka vanemat publikut ja siis läksid lood süngemaks ja õudsemaks. Sama lugu nendest tegelastest tehtud filmidega. Minu arust peaks ehe superkangelasefilm olema hästi kämp, sest kogu see teema on ju kämp, kui ainult korraks järele mõelda. Aga õudselt paljud neist on viimasel ajal tõsimeelselt sünged.
KustutaMuinasjuttudega on see protsess käinud edasi-tagasi - lood, mis olid kunagi mõeldud kellele iganes, tehti laste tarvis natuke leebemaks (Perrault on märksa leebem jutustaja kui kõigest pool sajandit varasem Basile). Ja nüüd on moes neid jälle kangemaks keerata, ainult et tänapäevaste noortekate vaimus. Nt Gaimani "Lumivalguke on tegelikult vampiir".
Nii vähe kui ma Õnnepalut lugenud olen (see ei ole uhkuseasi!), on temas rahvuskonservatiivipärasust omajagu. Aga las see jääb, olen liiga võhiklik, et konkreetsete detailide üle väidelda.
VastaKustutaIgatahes, jah, kirjutagem kõik ümber!
Ega ma ka mingi ta loomingu asjatundja pole, aga "Aaker", millele ma vist peamiselt mõtlesin, on küll väga mitterahvuskonservatiivipärane. Aga tühi temaga!
VastaKustutaAaker, jah, kindlasti. Aga vb peaks ma natuke lugema ja kirjutama ta raamatud jüripärasteks. Peab kaaluma!
VastaKustutaAve "riku raamat ühe tähega" lõimest saab hea hulga "täiskasvanute raamatu" ideid. Sipsik-Hipsik-Tipsik ja mis need seal olidki. (Sa lugesid seda eksju?)
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKustutasin siit kommentaari ära, sest see ajas tagasi, aga ma vist ikka olen seda Ave seinal kunagi näinud. See on ju vanem idee.
VastaKustutaIgatahes, ma püüan tähevahetust peas pigem seisma panna, näiteks täna olin pisut pettunud kui kaupluses riiuliviita lugedes tuli automaatvaste: "Karistustarbed". Iseenesest muidugi tore kui piinariistad on kergelt leitavad, aga samas natuke kahtlane ka.
See konkreetne tühijutt tekkis mu peas nii, et guugeldasin üht raamatut ja esimeseks vasteks oli selle lastepärastatud versioon.