CVI: tõlkija metsatalus

Nii, eile jõudsin siis oma metsatallu. Ega ma eile midagi eriti teha jõudnud, pakkisin asjad lahti ja vahetasin vundamendis paar palki välja. Ja kui mul juba haamer käes oli, siis ehitasin majale teise korruse peale – kui keegi külla tahab tulla, siis on see võimalus, ei pea kolmes toas kahekesi kügelema, kitsikust kannatama. Või äkki tuleb koguni mitu inimest korraga, eks. Ega ma eriti viitsinud seda juurdeehituse asja ajada, aga mõtlesin, et kui kohe ei tee, siis jääbki venima. Mitmeks päevaks. Õhtul tõlkisin veel ühe poognakese krimkat, imelik laiskus oli peal. Aga eks inimene võib endale mõnikord kergemaid päevi ka lubada. 

Täna hommikul, nagu metsatalus elav tõlkija muiste, läksin korjasin viis tonni kukeseeni ja seitseteist kuupmeetrit jõhvikaid. Ma ei oska neid jõhvikaid teisiti mõõta ka. Pakkusin toidupangale, nad tulid mingi kahe ämbriga ainult. Ütlesid, et rohkem pole vaja. Müüsin siis ülejäänu Amazonis, pakendasin ja nii. Muidugi, pakendamiseks pidin ostma paar masinat, ei viitsi seda käsitsi teha, ja ehitasin ka pisikese tšehhi. Kui ma juba internetist asju ostsin, siis vaatasin järele ja selgus, et siit kahekümne kilomeetri raadiuses jõhvikaid ei kasvagi. 

Ühe kivihunniku tassisin ka ümbruskonna põldudelt kokku, tegin sellest lahkudes pildi ka, aga siis tuli üks kohalik ja ütles, et namad elavad siin loodusega kooskõlas ja pangu ma kivid tagasi sinna kust võtsin. Palusin viisakalt vabandust, tõesti, ma ei tunne kohalikke kombeid, aga õnneks on mälu üsna hea, panin kivid tagasi ja sel kohalikul polnud ka rohkem etteheiteid. Saime koguni sõpradeks, käisime paar ringi saunas ja nii.

Siis tõlkisin ühe krimka ja tundsin, et kondid on kanged sellest istumisest, läksin korraks metsa jalutama, kohtusin ühe naisega. Ma ei hakka kõigest seletama, aga saime jutule, käisime paar korda kohtamas ja siis oligi aeg lõunat süüa. Naise nimi on Marta Kaasik ja kui ma poissmehepõlves kandsin nime Jüri Kolk, siis nüüd otsustasin naise nime võtta, nüüd olen Marta Kolk. Tõsi, selleks sain ma eeskuju ühest briti teadussaatest – Hugh & Laurie. Ühesõnaga, Marta tegi süüa ja siis lasin korraks leiba luusse ja tõlkisin veel ühe krimka ja siis oli küll hea meel, et olin maja kõrgemaks ehitanud, oli lastel kohe kummalgi oma tuba olemas. Siis läksid lapsed ülikooli, poeg veel hakkas abielureferendumi teemal targutama. Ütlesin talle, et kembelgu omasugustega, ärgu ajagu minu katuse all seda jumalavallatut patujuttu, nii palju jah, et minu arvates võivad kõik vastutusvõimelised täiskasvanud abielluda, suurtel kiirustel ja hulgakaupa ja samas ei tähenda see, et nad peaksid seksima, aga see, mida tema tahab, see on liig mis liig. Aga see nüüd läks liiga päevapoliitikasse, poiss nimetas mind konservatiivseks kännuks ja, ega ma ei viitsinud tema juttu kuulata ka. Lõpetagu doktorantuur ära mis tal muudkui venib ja venib, siis räägime. 

Pärastlõunal ei teinud suurt midagi, lugesin kaks luulekogu ja ühe romaani, tõlkisin paarkümmend rida Spenseri suvaliselt valitud tekstist, lihtsalt näpuharjutuseks, muidugi lugesin selle oopuse ja kõik selle kohta kirjutatud kommentaarid läbi, et mitte vääratada. Ega Spenseri tõlkimine pole siin mingi vabavärsi viskamine, peab ikka lisaks mõttele ja tundele edasi andma ka meetrumi ja nii edasi. Tegin selle ära, milles kühvel. Üldiselt tundub, et see maaelu ikka päris sobib mulle. Loodus muudkui kutsub ja siis ei saa ehk nii palju tööd tehtud kui tahaks, aga eks see ole tore ka ja aitab võib-olla mõnikümmend aastat kauem vormis olla. 

Aga, muidugi, metsatallu kolimiseks peab ju kõigepealt mõisavalitsejaks õppima. Jorh Aadniel Kiire eeskujul seda tegingi, käisin kunagi oktoobris metsatöödel abiks, veeretasime kive ja tagusime tikke või vaiu maa sisse ja nii edasi, peab ütlema, et praktika ikka sobib mulle. Ja neid kive tuli hoolega sättida, et vahesid ei jääks. Kuna tegemist on ebastandardsete kividega, iga kivi ise mõõdus ja kujuga, siis muidugi oli nende nõuetekohane ladumine nagu keeruka vormiga luuletuse tõlkimine, otsid sõnu ja sätid paika, kõik peab klappima. 

Ja eks ma püüan selle tõlkimise ja muu elu kõrvalt natuke oma tekste ka kirjutada. Ega meie kirjanduses ei ole ju sellist asja varem tehtud, et keskealine mees elab kuskil pärapõrgus, vaatab aknast välja ja kirjutab sellest mida näeb ja mäletab. See lünk, see haigutav kuristik, saab nüüd loodetavasti kinni mätsitud.