neljapäev, 22. oktoober 2020

CIV: ma saan aru küll, aga ikkagi

Jah, ma tean, et nii need asjad ei käi. Tean, et enamikule inimestest ei sobiks ka kui käiks, aga siiski tahan öelda, et oleks ju tore, kui lastehaiglal oleks masin olemas (jah, absurd: kõik masinad ei saa olemas olla, eesmärk on liiga kõrgel, aga argumendi nimel mängime, et lastehaiglal on masin olemas) ja siis tuleks jõulukampaania, et klge, annetage ministritele autode ostmiseks. Töö on tehtud, palka nad muidugi saavad, aga no pmst mingi tagasihoidlik rüsa võiks ju olla ametiautoks ikkagi. Mina küll annetaks. Ja oleks tore kui see rüsa oleks suht turvaline, sest selliseid ministreid tahaks hoida. Aga mitte liiga uhke, sest siis lähevad ise ka uhkeks. 

Ja no nüüd tuli mõte, et opositsioon muudkui umbusaldab meie valitsuse ministreid ja valitsust tervikuna ja see on nii negatiivne, nutu ajab peale. Võiks proovida usaldada. Tuleks välja usaldusavaldusega, ma peaaegu usun, et valitsusparteilased oleksid segaduses, küsiksid endalt esimest korda üle hulga aja, et jaa, kuulge, opositsiooni omad on täielikud türblid, seda küll, aga kas ma tegelikult usaldan seda valitsust? Nagu päriselt? No ei usalda ju. Ja niimoodi - usaldusavaldusega - võiks valitsuse kukutada. 

Ja usaldusavalduse tekst võiks öelda, et no usaldan, teate, pole ühtegi argumenti sellele usaldusele toeks pakkuda, aga eks poliitika ole kompromisside kunst, kõik peavad pingutama, kõik peavad järeleandmisi tegema. Ma lihtsalt usaldan, midagi pole parata. 
Võib-olla selle teksti kallal peaks natuke vaeva nägema, mul pole praegu rohkem viitsimist. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar