Einoh, tere tali! Nüüd saatis mu telefonioperaator mulle tänuliku tekstisõnumi, et ma arve ära maksin. Nagu ma ei oleks seda juba aastakümneid teinud! Olen. Ma ei tea, mõned asjad on ikkagi nii, et enesestmõistetavus on ok, mõned asjad käivad vaikimisi. Ma ei taha, et kõik naised, lapsed, mehed, siilid, koerad ja vanad panged hakkasid mulle saatma nõretavaid tänukirju selle eest, et ma ei ole neid näpistanud, jalaga löönud, nende pihta sülitanud, neid tutistanud, neid lakkunud, neid musta pipraga maitsestanud, neid punase pipraga maitsestanud ja nii edasi, aimate juba küll. Ja siis veel see lollakas jätk: Muide, kas teadsid, et tuvid ... Rahunege maha, raisad. Ma tean tuvide kohta igasuguseid asju, ma tean ka seda, et nad nokiksid hea meelega teie tarkuseteri kui need poleks mitte tarkuseterad vaid päris terad ja mitte sõnnik vaid noh, tõsise toiteväärtusega kraam.
Ma saan aru, et tänapäeva maailmas on väga vähestel inimestel (luuletajatel, keeletoimetajatel, arstidel ja tuletõrjujatel ja põllumeestel ja teadlastel ja mõnel veel) PÄRIS töö, aga kas te ei võiks lihtsalt mõnda särasilmset, visiooniga persooni palgal hoida, selmet anda talle tegelikke ülesandeid, voli inimestele totakaid sõnumeid saata? Mh? Me peame kuidagi teisiti astuma vastu inimeste töökohtade kadumisele, miks mitte üldine põhisissetulek, tõepoolest.
Ei, ma ei ole üldse vihane, aga no see on naljakas. Või siis vähemalt lollakas. Kas te teadsite, et vanasti kasutati tuviposti ja mõnes paigas kasutatakse siiani, aga meie, mobiilioperaator, kelle teenuseid te, aus härra, olete umbes sada aastat kasutanud, aitame teil inimestega suhelda tuvivabalt, teadsite vä, ä?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar