Otsustasin, et täna on see päev, mil peab tegema ülikerge pommitrenni. Ja selle soojenduseks kilomeetrikese jooksma. Ma saan aru küll, et toibun parasjagu alles mingist asjast, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, tean, et pole ammu jooksnud (noh, eelmisel sügisel jooksin sada meetrit ja poolteist kilti ja nelisada meetrit = kaks kilti + paar hoojooksu; 110 m jätsin vahele), enne seda jooksin umbes viis aastat tagasi – tookord lidusin bussi peale, jõudsin. Aga kuna ma pärast seda bussi peale jooksmist õppisin kella tundma, siis pole nagu rohkem vajadust joosta olnud. Ja arst ka nagunii soovitas mitte joosta, et põlv. Ja niimoodi jala käies ja vilet lüües ja vahepeal pommi tõstes võib ju mõelda, et pole vanainimese vormil häda midagi, aga siiski. On häda. Ja ehkki ma toibun parasjagu millestki, mida rahvasuus nimetatakse haiguseks, oli raske, ja lisaks sellele, et oli raske, raskem kui oleks pidanud olema, kui oleks tohtinud olla, niisiis, lisaks sellele, et oli raskem, peab tunnistama, et ma ei oska enam joosta. Noh, põhimõtteliselt küll, et jalg jala ette ja vahepeal peab oma keha õhku paiskama ning selle kõige juures mingis kindlas valitud suunas liikuma, nii palju küll, aga päriselt jooksmine tähendab ikka midagi natuke elegantsemat ja tõhusamat (mul ei tule see e-tähega võõrsõna meelde, see sobiks siia paremini) ja ehkki ma pole kunagi olnud vääriline vastane ei Trinityle ega Boltile (see jooksja, mäletate), siis nii kohmakas kui praegu ma nüüd ka ei olnud. Jaa, inimene unustab isegi jooksmise, jalgrattasõidust rääkimata. Muidugi, see, kuidas rattal tasakaalu hoida püsib nii enam-vähem meeles, võib meeles püsida, aga vähim finess, see, mida sobib oskuseks nimetada, see kulub maha, selles mõttes olen ma alati seda ütlust veits vihanud, võinoh, teistpidi keeranud, et kõik, mida ei harjuta, ununeb – nagu näiteks rattasõit. Aga kokkuvõttes tahtsin öelda, et jõudsin järeldusele (NB! Ma ei räägi otsusest!), et tegelikult peaks oma elust mingi aja ikkagi jooksmiseks eraldama, kasvõi pommitrennide soojenduseks sörkima ümber kvartali, sest jooksmine on olemuslikult oluline oskus ja aitab väga hästi aru saada mis vormis oled (kas põsed rapuvad, kas ümbruskonna majadel kukuvad klaasid eest) ja mis sisu on (kas joostes edasi ka liigud ja kas hakkab rinnus pistma). Niiet, milleks mulle see põlv, peaasi, et mootor töötaks. Kuigi, loomulikult, kui põlv peaks tõesti valutama hakkama, kahetsen ma oma sõnu kibedalt, selge see, kahetsen isegi juhul, kui tegudeni ei jõua.
efektiivsemat? ergonoomsemat? (mis e-tähega sõnu mul veel meelde tuleb... "elastne" pole vist päris see. eurütmiline?)
VastaKustutaEh, see oli loll nali. Ma viitasin unustamist teeseldes sellele va efektiivsuse-sõnale, jah.
VastaKustutaRattasõit oleks põlvesõbralikum kardio (no kui just 200 kilomeetrit nädalas ei sõida, aga ärge käige mu tegude järgi...).
VastaKustutaAitäh, Frieda!
VastaKustutaKäisin täna jälle jooksmas. Esimene järeldus on see, et jah, eelmine kord olin veel üsna haige, aga usun, et siis oligi just paras hetk veri natuke kehas liikuma saada, ettevaatlikult. Täna oli väga palju kergem. Ja jooksusamm oli ka juba tunduvalt osavam. Ikka tuleb meelde (ja tegelikult õpin natuke uut, püüan joosta rohkem üle varba, mitte kolaki-kolaki üle kanna nagu tossuajastul; mulle tundub, kindel muidugi ei saa olla, et keskkoolis, siis olid mul ju ketsid (Inkaras!), ei jooksnud ma ka niimoodi üle kanna kui kolmekümnesena „ennast uuesti liigutama" hakates, jalas mitmesentimeetrise kannaosa ja uhke kaubamärgiga hiina imed, jooksusamm tegelikult pisut ununenud. Siis olin kahjuks veel suhteliselt heas vormis, noore inimese asi, eks ma ju olin kehaliselt suht aktiivne (igapäevased tegevused, jala keimine, karatetrenn tuli ka enne jooksmist) ja ei saanud aru kui vale mu tehnika siis oli.
Aga rattaga trenni asjus sõita mulle väga ei meeldi. Ei hakka põhjendama. Ei ole päriselt proovinud ka, muidugi. Mul pole sellist ratastki olnud, kokukaga ... Noh, jäägu see. Mul on tõukekas, eks seda võib ka pruukida kui jooksmine ikka hakkab valusid tekitama või ära tüütab. Ja kardiot saab väga edukalt teha ka pommiga. Olen teinud ka. Teen ka. Tõsi, vist siiski mitte väga edukalt viimasel ajal.
Aga jooksmine meeldib mulle praegu just selles suhtes, et kriteeriumiks on mu enda keha. Noh, kui jaksad joosta, piisavalt kükke teha ja lõuga tõmmata, siis on nii enam-vähem. See tundub kuidagi objektiivne. Ja võib-olla kunagi on vaja pätti taga ajada või midagi taolist, siis on jalad varnast võtta! Sangpommi võib valida kergema ja uskuda, et olen hirmus heas vormis. (Ratta kohta ei tea, aga vist saab ka sõita aeglasemalt kergema käiguga ja kui sõbraga võrrelda, siis mõelda, et tal on parem ratas. Sina, Frieda, muidugi nii ei teeks, aga. Aga no ega asi pole sõbraga võrdlemises, asi on selles, et ise aru saaks ja ma ei viitsi väga pühenduda). Pommist veel: et noh, kui treeniks tõesti mingi eesmärgiga, üha tugevamaks, üha lihaselisemaks, siis kindlasti toimuks ka tõeline areng nn funktsionaalne vastupidavus ja jõud, aga kui "hoida ennast vormis", siis võib laisaks muutuda. Enda keha tundub kõige objektiivsem infoallikas. Nagu öeldud - kui jooksed, siis tunned kuidas põsed rapuvad ja näed kuidas aknad raamidest välja põruvad. Ja kui kukuvad, siis on halb, siis tuleb joosta ka läbi Viimsi Arhangelskisse välja.
Ja andke mulle andeks, et ma ennast alati väga selgelt ei väljenda, see blogi on ikkagi kuidagi kerge asi mu jaoks, hetk lõdvestumiseks. Igal juhul hindan ma kõrgelt kommentaare ja nii. Siiani pole ükski türbel ülbamas käinud ka. Loodan, et teil on ikka natuke lõbus ka. Aeg-ajaltki.
Mhmhm, ma olen ju ka kohakaasluse alusel jooksja, nii et saan tegelt aru küll, mida sa mõtled jooksmise teatava objektiivsuse ja oma keha kui kriteeriumi all.
KustutaEks mu soovitus lähtus pigem sellest, mida su jutus võib-olla ei pruukinudki olla - et oleks justkui vaja kardiot teha, aga põlve pärast hästi joosta ei saa.
Aga ma üldse ei hakka parem praegu jaurama jooksutehnika või muudel üldfilosoofilistel fitnessiteemadel.
Lõbus, ikka jaa. Mõnikord tekib tahtmine lolli juttu ajama hakata, aga hoian ennast tagasi, sest ei tea, kas sobib või nii.
Ei, see kõik oli mu jutus natuke olemas küll, aga praegu ma siis ikkagi jooksen natuke ja keerutan pommi vast natuke viksimalt, et see kardio ikka tehtud saaks. Ja üldfilosoofilistel teemadel võib alati jaurata, kaasa arvatud jooksutehnika, aga üldse ei pea, mõistagi.
KustutaJa loll jutt on teretulnud, noh, ma muidugi ei pea silmas väiteid stiilis "naistelt tulebki valimisõigus ära võtta" ja "kes siis veel abordi asjus otsuseid langetab kui mitte vanemad mehed?". Noh, kuni see on naljakas, seni võib ... Ühesõnaga, ma arvan, et sinu loll jutt on läbinisti teretulnud. Kohustust, mõistagi, ei ole.
Vestlusse sekkub keskealine paks valge kontorirott:
VastaKustutaJooksmine on ikka täiesti teine asi kui ratas. Jooksma minu arust peab, kui keha vähegi kannatab. Miinimum ongi muu trenni soojendus või lõdvestus.
Seda "rattasõit on liigestele parem kui jooksmine" juttu olen ma sajast kohast kuulnud ja ei usu ÜLDSE. Kui on mõni asjalik allikas, siis loeks hea meelega, ise / seni pole leidnud.
Jooks on jube efektiivne, seda ei peagi pikalt tegema. 30 minutine trenn läheb täie eest kirja. 20 minutiga saab ka hakkama. Ainult pärast maha jahtumine võtab minusugusel tüsedikul vähemalt tunni. St ma ei saa tööpäeva lõunal jooksmas käia, pärast on kontoris imelik olla. (Meil saab pesta ja puha muidugi, aga see ei aita.)
Kõige parem jooksutehnika hinnang käib minu arust kõrvadega. Jookseb vaikselt = õige tehnika. Jookseb kuuldavalt = vale. Teine on silmadega. Mine öösel jooksma, pane pealamp pähe. Lambi valgusvoog peaks su ees võimalikult ühtlaselt edasi liikuma. Nii küljelt küljele kui ülalt alla liikumine viitab mingile veale. Mingitest üle-kanna üle-päka asjadest pole ma iial aru saanud.
Kes tahab, võib minult saada "jooksu anatoomia" nimelise raamatu. "Rattasõidu anatoomia" on ka üle.
On ikka lõbus :)
Olen nõus, päris must-valge see jooksmine vs rattasõit pole, mõlemat on võimalik teha liigesesõbralikult ja mõlemaga on võimalik ennast lõhkuda. Inimese eelnev (tervise)sportlik taust ja tegevuse intensiivsus ja maht määravad küllap rohkem kui emma-kumma valik. Aga see eeldab ikkagi, et inimene teab, mida ta teeb, ja juhul, kus nt mõni täiesti spordikauge ülekaaluline isik otsustab täie rauaga tervisesporti tegema hakata, siis teeb ta tõenäoliselt endale rohkem kahju jooksuga – sest keharaskus ja põrutus. Eriti, kui hakatakse jooksma asfaldil ja eriti kui jooksutehnika on, nagu on.
KustutaJooksutehnika - mu jooksurajad ristuvad aeg-ajalt ühe naisterahvaga, kes jookseb täiesti kuuldamatult. Aga jalgu niiviisi kahele poole loopides, et jooksutehnika asjatundjad hakkaks verist vahtu välja ajama (ma olen muidugi lihtsalt kade, sest ta jooksis möödunud aasta linnamaratonil natuke kiiremini kui mina).
Samamoodi on võimalik täiesti vaikselt joosta, nagu öeldakse „puusade peal istudes“, mis on tüüpiline algajate viga, nagu ka liiga pika sammuga jooksmine.
Ja kui juba vaidlemiseks läks, siis mis tähendab, et jooksma peab. Ei pea. Kui ei saa või ei meeldi või mis iganes, siis on terve hulk muid tegevusi, mida harrastada. Jah, jooksmine on kõigi üldkehaliste tegevuste ema, see on väga tõhus, sellest tõuseb mitmesugust kasu ja selle abil saab edukalt füüsilist võimekust hinnata. Aga minu arust teevad paljud harrastajad just selle vea, et arvavad nagu peaks ilmtingimata hambad ristis jooksma, sest ikkagi jooksmine, ehkki nad saavutaks endale sobivamal ja meeldivamal moel sama tulemuse kepikõnni, sõudeergomeetri, ujumise või minu pärast moderntantsuga. Ehk selle jutuga tahan öelda, et inimene, kellel ei ole mingeid muid ambitsioone peale üldfüüsilise vormi parandamise ja võib-olla kaalu langetamise, ei pea selleks tingimata jooksma.
(A muidugi ma arvan seda ka, et paljud jooksuvihkajad saaks sellest ajapikku üle, kui nad valiksid alustuseks endale jõukohase tempo.)
Mind on natuke hirmutanud need kuramuse keppjalgadega mereimetajad kes rahvaspordiüritustel ringi tuiskavad. Ei tundu, et oleks päriselt treenitud inimesed, aga samas hasart on kõva. Südarit enamasti ei saa, aga ega vist endale head ka ei tee. Liigestele kindlasti mitte.
KustutaMa arvan, et kui inimene tahab füüsiliselt võimekas olla, siis seda ilma jooksuta saavutada on üsna raske. Aga võimalik.
Ja jooksutehnika osas, noh, seda niimoodi ilma pildita ära seletada on kaunis keeruline vist. Mulle tundus see vaikselt ja sirgjooneliselt jooksmise kujund kõnekas ja täpne. Aga, jaa, alati on erandeid (muide, te ju teate, et ükski erand ei kinnita reeglit?).
Muide, mina olen täpselt see endale liiga tegev mereimetaja, hasardiga, hambad ristis. Mul on see loll omadus, et mulle meeldib, kui vere maitse on suus. Südamearstidele ei meeldi see suhtumine miskipärast ÜLDSE. Seepärast olen ma üldiselt soovitamisega väga tagasihoidlik.
KustutaIlmselt oleks tark mõte endale tund või kaks eratreenerit võtta, too siis vaataks ja arvaks midagi. Samas, minu puhul alustaks treener sellest, et käsiks kaks korda rohkem magada.
Noh, ilmselt sa suudad endale liiga teha, aga ma siiski pidasin silmas pigem selliseid nagu oli üks proua kellega kohtusin Tartu jooksumaratoni finišis. Ütles, et pole aasta aega trenni teinud, aga no maratonile ju ikka tuled. Mina vastu, et väga kena, proua, aga te olete peast segi nagu lambijalg. Tema ikka tundis vajadust kiidelda just oma treenimatusega ja lasi edasi. Mina ütlesin, et proua, vaadake oma käsi! Need olid nagu oleks kummikindad käte otsa tõmmatud ja siis randmest täis puhutud. Jummala paistes. Proua möönis, et on veits paistes. Ütlesin, et näete, seal on kiirabiauto, ma aitan teid selleni. Tema ütles, et, näksi muru, mehike, milleks kiirabi? Ei ole tarvis ...
KustutaHa, väga peen! Lugesin su kommentaari ja tõmbasin tennised jala otsa ja kadusin vuhinal künka taha. Aga pärast ei jõudnud tänadagi, kiireks läks.
VastaKustutaIgatahes, jaa, kuulmise ja nägemise järgi jooksutehnikat sättida tundub väga loogiline ja pmst olen neid printsiipe püüdnud järgida. Aga ma ei osanud neid nii selgelt sõnastada, mõtlesin ikka kuskil kolmandas või viiendas järjekorras sedasi. Ühesõnaga, peen, aitäh! See jooks tundus juba enam-vähem. St. ei, ma endiselt ei jaksa, ja tehnikat kindlasti on vaja veel õppida, aga tundus, et jõud läheb pmst õiges suunas ja sellega laristata.
Ma ise ka ei jaksa, seepärast ma õpetama kipungi... :)
VastaKustutaJa muidugi ei pea jooksma, võib hoopis koera pidada või klaverit õppida.. See "peab" käis ikka kontekstis, et kui aeg-ajalt on soov kiiresti edasi liikuda, siis päris ilma trennita seda ei tee või on pärast jube halb olla. Ning et seetõttu on mõistlik mingit minimaalset toonust hoida...
VastaKustutaArstid vist ei soovita üldse joosta? Mul on kindlasti mingi kogus artroosi ja ma mõistan seda oma napi aru piires nii, et tuleb hästi lugeda, kuhu oma liigeste alles jäänud ressurss kulutada. Jube tore oleks joosta iga päev 10 km või rohkem. Aga siis oleks vist varsti pidu läbi. Seetõttu peab sibama vähem, aga kuidagi targemalt... Oeh, peaks ikka spetsialistile minema ja küsima, kuidas oleks hea.
Aha, no selge. Hea, et selgitamiseks läks, sest ma enne sain valesti aru.
KustutaÜldiselt olen täheldanud, olen tihti korranud palvet: "Jumal, anna mulle mõistust putitada asju, mille putitamisega ma hakkama saan, alandlikkust paluda spetsialistide abi kui seda tarvis, oskust nende kahe vahele piiri tõmmata ja, kui juba jutuks tuli, käi välja ka normaalne nimekiri usaldusväärsetest spetsialistidest, keda tõesti tasub kuulata.
Ma päriselt ei tea, aga võtame proovida - kuskandis sa elad?
KustutaEt viskaks pilgu peale? Tartus.
KustutaMa ei ole küll kindel, et ma oskaks inimesele seletada, mida ta valesti teeb, aga kõrvalt vaadates on mõned vead ju ilmsed. Suurem osa tervisesportlasi jookseb kuidagi kohutavalt. Hiljuti nägin üht naist - ilus oli, põrguline - tuli majast välja ja hakkas kergel ja sujuval sammul lippama nagu kevadine tuul üle välja. Polnud imestada, et tema dressi seljal oli öeldud midagi kergejõustikukoondise kohta. Ilus oli vaadata, aga juba kaduski silmapiiri taha.
Nii ta on. Minu meelitas elus esimest korda jooksma endine kolleeg, kes korraldas meie (Hansapanga) võistkonna tollasele kolmapäevitisele kontorijooksule. Ta müügijutt oli "vaata enda ümber kolleege - kõik noored kenad naised eksju" (oli 199x ja pank ja nii tõesti oli, personali sai valida nii, et kõik parameetrid olid maksimumi peal). "Ja nüüd teeme nii, et nad kõik on napis riides ja higised. See ongi jooksmine." Ja nii pmst oli ka ja sellest ajast mulle jooksmine meeldibki - hoolimata sellest, kas mu enda vorm on hea või halb või puudub üldse.
KustutaKüsisin, vastati:
Kustutahttp://jooksupartner.ee/meeskond ja Margus Pirksaar. Marguse trenni olen ise sattunud ja meeldis. Kas ta eratundi tahab anda - uuri :)
Aitäh!
KustutaVäänasin eile jalga, nüüd läheb natuke aega enne kui joosta proovin. Käies väänasin.
Nii, Frieda ja Kaur, tänan arvamuste ja kaasaelamise eest!
VastaKustutaMu pahkluu toibus vahepeal ära, käisin jälle jooksmas. Ja joostes jõudsin järeldusele, mille poole kaldusin juba enne - minu eesmärkide puhul pole mõtet selle tehnikajutuga kedagi tülitada. Noh, ma olen elu jooksul mingite jooksjatega - nii lobasuu-üks-maraton-viie-aasta-jooksul-entusiastide kui peaaegu päris jooksjatega - neid teemasid arutanud ja ma ei viitsi väga. Põhimõtted on ju selged - ei tohiks väga põrutada ennast, ei tohiks loperdada, peaks edasi liikuma, jõud peaks minema õiges suunas, ah, ma ei oska ja jaksa neid asju kirja panna, aga ma usun, et - endiselt: minu taseme ja eesmärkide puhul! - on mu enda tähelepanelikust suhtumisest mu jooksusammu küll ja veel.