kolmapäev, 9. september 2020

LXXXVIII: ajakohane matkablogi, hilinenud umbestäpselt 29 aastat mõni kuu ja mõni päev

Nii, kirjutasin Kitty blogisse ühe postituse alla kommentaari, aga ei läinud läbi. Panen siis siia. Muudan ka natuke. 

Kitty postitus rääkis suures osas varustusest, et mida oli vaja ja mida mitte ja nii. Noh, muustki, aga mina võtsin vedu sellest. Nimelt käisin kunagi kõrbematkal. Kaasas ei olnud normaalset vihmakeepi (kogu aeg sadas), kampsunit ja villaseid sokke. Oleks võinud olla! Läksime kuuekesi. Moskva lennujamas kohtusime heade sõpradega. Nemad tulid parasjagu matkalt ja ütlesid, et mis, teil on väike ja väga väike telk?! See on ju jama! Võtke, siin on meie suur telk, mahute kuuekesi lahedalt ära. Me muidugi olime rõõmsad ja kõrbes selgus, et see oli meie väikese telgi suurune, magasime seal risti, ainult külili, üks telgi külg tuli maha lasta. Noh, põrandaks. Täitsa ilmaasjata tassiti kaasa päikesekreeme ja lühikeste varrukatega asju. Kuna minu seljakott oli kõige suurem, siis mina tassisin ka vett. Kui vesi hakkas otsa saama, võtsin kaasa ühe ilusa ümmarguse kivi. See oli umbes nagu kaks minu rusikat. Niiet, kott kergemaks ei saanud. Ei, mis ma ajan, vett oli ikka palju, kivi kaalus kindlasti vähem. Aga ma olin ka noor, rumal ja siis suhteliselt heas vormis, ei olnud raske. Kilosid muidugi ei tea, aga kohalikud mind osta ei tahtnud vaatamata veendumusele, et naine (pisut pikemad juuksed). Selline koormanaine, kõige suurema seljakotiga, neil, tsiviliseeritud inimestel, on selle jaoks eeslid.

Tagasiteel võtsid ülejäänud viis kaasa nohu, mul vedas. Noh, mul oli kivi.

Toimetatud: ei sadanud kogu aeg. Öösiti sadas. Ühel päeval ka: siis, kui läbisime savikõrbe. See oli tore! Katsud jalga kõigepealt lahti saada maa küljest ja emake maa ei ole valmis sind niisama lihtsalt minna laskma, tuleb kaasa. 

Ja, noh, kogu oma elu selle kõrbe servas elanud vanemad inimesed imestasid, et pole niisugust ilma näinudki, nii mitu päeva järjest, täitsa imelik. 

Ja, noh, Eestis oli sel ajal (aprillis) +20+. 

Ja, noh, tagasiteel saime kokku mingite jeekimitega, kes olid käinud põhjas. Nemad olid päikesest parasjagu põlenud ja täis elurõõmu. 


PS. Rehkendasin välja. Päevik on hilinenud arvatavasti 10732 päeva. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar