XCIII: mõni nali ei kulu, ju sellep, et on kulunud algusest peale

 Kohvikute päev. Tartu, Veski tänav. 

"Tere!"
"Tere!"
"Meil on siin täna kohvikute päev, astuge edasi!" 
"Ma ei saa."
"Kuidas?" 
"Ma olen see Kolk." 
"Ma ei saa aru." 
"Ise veel saaks, aga mul on teie pärast mure." 
"Ikka ei saa aru." 
"Noh, võib-olla leiate, et ma ei olegi nii hirmus. Millele te oma identiteedi siis rajate?" 
"Tähendab ... ee." 
"Kolgaga kogudus? See oleks ju mage. Ja, noh, tõstaks mind asjatult, teenimatult esile. Varem oleks pidanud mõtlema." 
"Nojah, seda küll." 
"Eksole. Igatahes, parem kui ma lähen edasi ja teeme näo nagu seda vestlust poleks olnudki." 
"Ma usun küll, jah. Aitäh teile!" 
"Tore, et sain kasulik olla. Nägemist." 
"Jumalaga." 
"Jumalata." 
"Kuidas soovite."