Niisiis, vaatan aeg-ajalt aknast välja ja naabri trepil istuvad töömehed, teevad suitsu. Mõtlen: jumal, nad ei tee midagi ju! Midagi kasulikku. Huvitav, suitsetamise eest makstaksegi neile vä, ä?! Siis mõtlen, et hm, ma ilmselt lihtsalt ei märka nende puudumist. Mõtlen, et püüan järgmine kord aknast pilku heites teadvustada kui neid silma all ei ole. Noh, püüan-püüan, ega ma sellele ju keskendu, lihtsalt juhuslikult vaatan. Ja kogu aeg, kogu aeg teevad suitsu!
Täna on ilus ilm, soe. Tegin akna lahti pikemalt. Mitte tuulutamiseks vaid olgu nagu suvel olema peab - kogu aeg lahti. Kurat, naabri aias on mingid töömehd kogu aeg, ma ütlen teile kogu aeg, lõikavad relakaga midagi, vist kive.
Aga midagi positiivset:
- kehval kuulmisel on omad plussid
- aknad, paistab, on üsna korralikud
Ehitasin kunagi saunu. Kortermajadesse, eramajadesse, ridaelamutesse. Reeglina on saunad ühes tükis pesuruumidega, mistõttu oli mu töö ja tegevus osaliselt seotud plaatijatega. Poole aasta jooksul nägin väga erinevaid plaatijaid, aga üks neist oli küll täpselt su kirjeldusele vastav – iga kord, kui pilgu aknast heitsin, nägin teda sisehoovis suitsu kimumas. Samal ajal ootasid minu tööd tema tegemiste järel, ma ei saanud sauna enne ehitada, kui plaatija oma töö ära teinud. Ja nii ma siis pidin muudkui mööda objekti oma tööriistu ja materjale tassima, sest üks mees ei teinud oma tööd, vaid seisis päevade kaupa sisehoovis ja kimus plotskit. Ma võtsin üks päev ette ja jälgisin teda pingsamalt, kokku tegi ta päeva jooksul ligi 1,5 tundi tööd. See on see viga, kui makstakse tunni-, mitte tükipalka. Need plaatijad, kes said palka ruutmeetri pealt, liigutasid märksa kiiremini.
VastaKustutaLiis.
No ma pean tõe jalule aitama ja ta tolmust mantlit pisut kloppima. Antud juhul on päris kindel, et ma lihtsalt vahin rohkem aknast välja kui seda siiani teadvustasin ja töömehed on korralikud. Lihtsalt, iga kord kui ma neid suitsetamas nägin, tõstis mu protestantlik alateadvus häiret: ALUSVÄÄRTUSI RÜNNATAKSE! KORDAN, MEIE ELU ALUSVÄÄRTUSI RÜNNATAKSE!
VastaKustutaAga sinu looga seoses meenus mulle tükike lapsepõlve: olime õpilasmalevas, enamjaolt tegime heina. Alguses oli ilus ilm, aga siis olid masinad tuksis ja masinistid purjus. Kui need probleemid said lahendatud, hakkas sadama. Loopisime märja heina sovhoosi küüni. Mis loopisime, seda jaksasime vaevu lohistada. Palka, nagu selgus hiljem, maksti tonni eest siis kui sovhoosnikud purjus olid ja meie pöidlaid keerutasime ja tunni eest, kui tuli märg hein, iga heinapall viiskend kilo (ok, nii tundus).
Heina, sellesinatse märja heina, ajasime hiljem muidugi välja tagasi, et põlema ei läheks.