LXXXVI: esimesi kogemusi lööktöö vallas ehk Ema, ma olin kuulus!

 Tähendab, aasta siis oli 1991. Käisime Tallinnas kursaõe sünnipäeval. Ööbisime tema juures põrandal, järgmisel hommikul hääletasime koos teise kursaõega Tartusse tagasi. Muide, kursaõe ema keelas meil taldrikuid koristades neid üksteise otsa tõsta, ütles, et siis peab taldrikut ka alt pesema. Olen šokis tänini.

Aga, jah, hakkasime hääletama. Peatus auto, noh, pigem kaubik. Aga mitte selleks, et meid peale võtta, ei! Sellest väljusid mingid teleinimesed ja hakkasid meid küsitlema, et kuidas see hääletamine käib. Meelelahutuslik saade vms. Kursaõde rääkis, ma rääkisin samuti. Tõsi, ma ajasin täielikku kelbast. Issanda abiga enam ei mäleta, mida just, aga no ajasin. Minu värvikast jutust jäi sisse ainult üks sõna - kui saatejuht küsis, millised autod kõige paremini peale võtavad, ütlesin ma,: "Punased!" Selles vist isegi oli tõetera tegelikult. Mõnikord, kui inimesel on võimalik ise auto värvi valida, näitab see valik nende kohta midagi, sel teemal on koguni mõõdukalt teadust tehtud. Igatahes, see oli mu esimene sõna. Saade oli kokku lõigatud nii, et sisse jäid kursaõe kommentaarid ja minu "punased". Ja kursaõe kommentaarid olid minu omade ette tõstetud - eks ta alustaski rääkimist, aga ka need, mis ta lisas hiljem - ja kui mina ütlesin hääletajate viimase sõna (mäletate: "punased!), võttis teema kokku Kirill Teiter, kes kinnitas usutlejale: "Kõige hullem, kui hääletaja on loll." 

Sellest mul õnneks traumat ei jäänud.