pühapäev, 13. september 2020

XC: kuhu peab vaene inimene oma hingehädas jooksma?

Mind viibati kabinetti. 

"Nii, mis muret teeb?" küsis arst sellisel mõjusal moel, et olen teda alati uskunud - mis see ka ei oleks, saab korda.

"Piinlik sellest rääkidagi, aga teate: mul on trohheus lonkama hakanud." 

"Misasi? Trahhea?" Arst, igati hea spetsialist, vaatas mulle pingsalt otsa. "Valutab? Te tahate öelda, et kurk valutab?" 

"Ei, mis!? Ma tahtsin öelda just seda, mida ma ütlesin - mul trohheus lonkab viimasel ajal. Ja ma olen kogu aeg unine." 

"Kas te ennast kraadinud olete?" 

"Ei ole palavikku." 

"Tehke suu lahti, ma vaatan korraks." 

Lükkasin oma lõuad nii laiali kui suutsin, ise veendunud, et selles küll asi ei ole. 

"Kurk on korras." 

"Muidugi on kurk korras. Või, noh, ma oleks ka nii arvanud. Probleem on sügavamal, võib-olla psühholoogiline." 

"Alustame otsast. Mis kaebused teil on?" 

"Ma ju ütlesin. Trohheus lonkab." 

"Muud midagi?" 

"Muud midagi." 

"Vabandust ... milline trohheus?" 

Kehitasin õlgu. "Tavaline. Neljajalgne." 

"Te peaks loomaarsti juurde minema." 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar