kolmapäev, 9. detsember 2020

CXXV: anna meile seajalg ja ämbritäis õlut ja anna meile andeks sest me ei tea mida me veel tahame

Raadiost (tuhleid koorides panin käima, tavaliselt ma selliseid julgustükke ei tee) tuli Äpu laul. Einoh, palju õnne meile kõigile, raisk. Näärid tulevad ja pääsu ei ole. Jah, jah. Ma mõtlesin seoses jõulude möödapääsmatusega samale tegelasele.  
Aga siis kandus mõte jälle otsedemokraatia valda ja mõtlesin, et kust ometi pärineb see jultumus niisugust jama demokraatiaks nimetada? Vb võiks see olla mingi manipulatiivdemokraatia või lobidemokraatia, aga otse? Taevane arm. Jaa, ma tean, mõned hakkavad vaidlema. Ma vastu ei vaidle, ma lihtsalt ei viitsi vaielda. Aga loen teie seisukohti huviga ja uurin välja kus te elate jne. Ma jälle siin väga põhjalikult ei viitsi seletada, aga kogu see kamm, mis täidab meie meediat (jumal tänatud ühe korraliku katku eest, muidu räägiksime ainult EKRE teemadel), see väsitab ju ära. Abielu, jah, noh, ma saan aru, miks nad seda küsivad. ka minul on raske lahti lasta veendumusest, et lapsi toovad kured. No lapselapsi raudselt toovad kured, ja minu ka tõid kured, sest saate isegi aru. Siin tulebki Äpu mängu, sest tema laulus vahetasin automaagiliselt ära ühe rea. Noh, pärast seda kui "kaovad maa pealt mured" (kes oleks vastu?!), ümisesin mina: "ja lapsi, lapsi toovad kured!" Sest no kuskil on mingi lihtsameelsuse ja lihtsakoelisuse tase, millest alates võib või siis vastupidi - ei või. Ma ei hakka ütlemagi mida võib või ei või. 
Referendum ei ole ju selline asi, et iga valimisõiguslik sulgub paariks kuuks raamatukokku ja tuleb siis arvamusega lagedale. Ei. See saab olla ainult emotsiooni, üldise meelsuse uurimiseks ja see tähendab, et ei saa küsida kõige kohta. Kõigi käest ei saa küsida kõige kohta, sest siis me seisaksime aastaid paigal, kõik tegelevad kogu aeg kõigega, nii ei saa head suppi. Mina ei taha riigi käekäiguga igapäevaselt tegeleda, saate aru? Kui tahaks, läheks poliitikasse. Ma tahan põldu künda ja varestega rääkida ja panna oma metsa serva sildi "Kõik, kellele meeldib Mikita, kadugu mu maa pealt!" Ja, krt, ma ei taha, et te kõik aitate mul järgmist luuletust kirjutada. Te ei oska. Ja mina ei oska riiki juhtida. Ja sina, kallis lugeja, tõenäoliselt ka ei oska. Sul on hulk hästi põhjendatud arvamusi, aga sellest ei piisa. Ei piisa. Ja siis käivitub otsedemokraatia nime all sada väikest põrgu- ja propagandamasinat. Neid panevad käima erarahastajad, rahva rahast elavad parteid, mingid imelikud ja normaalsed lobigrupid ... (jah, nii on ka poliitikas), seda kõike on liiga palju. Liiga palju. Ja kui selle muda korruptiivset, rahal põhinevat elementi "pärispoliitikas" on veel võimalik veidi ohjata (on), siis üldrahvalikul kujul enam ei ole, see väljub täielikult kontrolli alt. Ja ma usun, et need, kes seda küsitlust "kas ma tahan, et lapsi tooksid edaspidigi kured?" mahitavad, saavad sellest suurepäraselt aru. Otsedemokraatias on üsna vähe demokraatlikku, see on pigem paksu pasalasu alla vajumine, uljas hüpe ühispaska. 
Nojah. Aga see oli lihtsalt loba, ärge võtke seda väga tõsiselt. 
Tõsisemate teemade juurde minnes: märkasin hiljuti Tafkav postitust, milles ta rääkis muuhulgas õue / seltskonda minemisest ja mainis, et tal on isegi boobsid letti lüüa. Noh, mõtlesin ma, kui mul oleks rinnad, ma ei läheks kuhugi. Hoiaks neid hellalt peos ja mu näol oleks seletamatu äraseletatud naeratus. Noh, täpselt samuti nagu kõigi nende poliitikute meeltes, kes kogu aeg rõhuvad, et me ei tohi oma riiki enesestmõistetavana võtta ja see on habras ja läheb katki ja ... Ma arvan, et tegelikult kaitseb enesestmõistetavana võtmine teinekord kurja silma eest paremini kui lõputu paranoia. Pikem jutt muidugi kust see piir jookseb, aga 
Oh, sinder, jälle hakkasin loba ajama. 
Igatahes, kahtlustan, et ma hakkaks oma rinnamukse loomulikult võtma ja läheks ka õue ja lööks need letti. Ja tänulikkusel ja ettevaatlikkusel on oma koht, aga kõige eest ei jõua kogu aeg tänada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar