teisipäev, 15. detsember 2020

CXXVII: privileegipimedus puhub sokid jalga

Sõitsin hiljuti autoga punktist aa punkti bee ja kuulasin raadiot. Ja siis rääkis üks tuntud inimene, et peab ikka oma südame häält kuulama ja nii. 
Ja mina, kade väike kuivetunud vanainimene, mõtlesin, et selline jutt peaks olema karistatav. Mitte karmilt, aga siiski. 
Ega igaühel ei ole nii vinget annet ja ja karjasepasunana kaikuvat südame häält mis ta sest maisest hädaorust maisesse hädamäkke kannaks. Midagi ei ole teha, mõni on lihtne inimene, kelle ainsaks südamehääleks jääbki tasane eksistentsiaalne korin ja pingutagu och pühendugu nii et higipull otsa ees, midagi enamat sealt ei tule. 
Tean omast käest. 

Samas tunnistan siiralt, et oleks mul mõni selline anne, oleks sattunud seda õigel ajal arendama ja kuulsaks ja rikkaks saanud - päris kindlasti ajaks samasugust jama. Kui see anne just ei oleks kuidagi mõtlemisvõimega seotud. 

2 kommentaari:

  1. "Hädaorust hädamäkke" võiks olla täitsa mingi pealkiri. Hädaorupearu ja Hädamäeandrese tegemistest Hädavaresmäel vms.

    VastaKustuta
  2. Hädaorgia on ilmselt üsna kulunud mõiste.

    VastaKustuta