Igatahes, mõnes mõttes päris mõnus, et ma selle koroona kätte sain. Või õigemini: tema minu. Sest nüüd on olnud nii, et mul nagunii pole mingit teist varianti kui siin kassiga kahekesi elada ja kütta ja jalutamas käia, ma ei saa mõelda, et nii, läheks sellele või teisele külla või kasvõi Suurde Linna (Elva) jalutama või midagi. Jalutada võib, aga elukohajärgselt, eks.
Targemale inimesele pole selliseid piiranguid muidugi vaja, aga minu peas on see uks, mis laseb asju rahulikult võtta, nii kergesti avanenud ikkagi just tänu välisele sundusele, võimaluste puudumisele. Ja nüüd ma tean edaspidi, et saab rahulikult olla, ei pea kogu aeg sügelema. Ja kui sügelus peale tuleb, siis võin kasvõi selle postituse üles otsida.
Praegu on küll mõnus olla. Ahi köeb, päeval paistab päike, öösel kumab kuu. Kui tahaks, võiks linalakk-neiu ta urkast välja suitsetada, ööd on piisavalt pikad. E-selver tõi korra toitu (blogisõbrad juhatasid mu õigele teele, tänan veel kord!, muidu vaatasin mingite Coopide ja Prismade ja Rimide poole, aga nad on kõik amatöörid (või ei näinud mina oma vaimupimeduse tõttu mulle vajalikku lahendust nende külluslikus paketis).
Ühesõnaga, tänu teadmisele, et nii on, on kuidagi lihtne ja hea olnud. Ja, teadagi, seda arusaamist saab ju laiendada kõigele. Noh, et kui tead, et nii, nüüd teen järgmise x ajavahemiku nt seda või siis just teist, siis teedki seda või teist ja mitte üks kurat ei helista oma ahvatleva saba küljes rippuvat hõbedast kellukest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar