II: olemise ilu on nähtud

Kui ma olin noorem, siis hindasin sõna kõrgelt. Ma käisin loengutel ja ettekandeid kuulamas, käisin vaatamas sõnalavastusi, ootasin uusi säravaid ideid või lihtsalt sõnastusi. Või seoseid. Või, tõepoolest, infot. Ma kirjutasin kõike palavikuliselt üles ja salvestasin.

Mida vanemaks olen ma saanud, seda kõrgemalt olen õppinud hindama vaikust. Auditooriumite vaikus, loengusaalide vaikus, esitluste vaikus. Kõik kuulavad pingsalt, tähelepanelikult. BBC ja ERRi kultuuri ja haridusega seotud toimetajad on saatnud mulle mitmeid kirju, kus paluvad saata veel seda vaikust, mis valitseb auditooriumis kahe Aare Pilvele esitatud küsimuse vahel. Seda pingsat vaikust, mille tagant isegi kõige paremad mikrofonid ei suuda tabada Aare habemesse varjule pagevaid sõnu, aga kõik tajuvad nende sõnade kohalolu. See on ilus vaikus.

Me elame üksi ja sureme üksi. Me pole kuskil rohkem üksi kui publikus istudes, olgu siis auditooriumis või teatris. Näeme, et kellegi suu liigub, aga meieni ei jõua mitte midagi. Selles vaikuses, kõigi teadmiste ja tõlgenduste vahel nii ilmsena hõljuvas tumedas vaikuses peegeldub universumi ükskõikne vaikimine. Aga selles peegedub ka sfääride muusika.

Ai vaderiderill!

Kinniütlemine: autor teab, et tal on kuulmislangus.