kolmapäev, 26. veebruar 2020

VIII: kingitused

Üks asi, mille üle peab mõtlema, millesse suhtumist peab inimkonn minu arvates muutma, on kingitused ja kinkimine. Muidugi on tore kui te kedagi piisavalt hästi tunnete ja kingite talle asja, mille üle ta rõõmustab ja / või mida tal vaja on. Aga lihtsalt tähtpäevadel üksteisele mingit rämpsu kokku vedada, see meenutab natuke kassi, kes tuleb teie voodi ette, hiir või lind hambus ja loodab, et te oskate tema panust hinnata. Ja kui musträstas ei sobi, siis tuleb kuldnokaga, sest igal piredusel on oma piir ja lõpuks te peate mõistma ja tegema väärilisi vastukingitusi lisaks igapäevastele toidukordadele. Koomiksis ohkas Pardimamma küll umbes, et "nad kinkisid mulle parimat, mida teavad ... juustu! nüüh!", ja juustu ning musträsta võib kenasti ära süüa, aga üldiselt peaks katsuma sellele hullusele piiri panna, juurida see kolukultus me kõvadest kolpadest välja. Uba on selles, et õigustatuks peetav kolu õigustab ka õigustamatut kolu ja inimesed, nagu nii kenasti öeldakse, ei suuda oma pead selle ümber mähkida (loe: ei saa hästi aru), pigem mähivad paberi kingituse ümber ja lasevad vanas vaimus edasi. Aga mina tahan küsida, kas siis ühe kipsist ingli nimel, kas mingi mõttetu ehisjunni nimel hukkusid dinosaurused? Meie peame hea seisma selle eest, et nad ei langenud asjata, kaitsma ja väärtustama nende mälestust.
Meil on siin olnud raamatuaasta ja igast muid õilsaid aastaid, vb peaks välja kuulutama kingivaba aasta? Üleminekuperioodil võib üksteisele kinkida mingit vanavara - rikkis röstereid ja muud taolist.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar