CCLXV: produtsendid, ae!?

 Mõtlesin välja tõsielusarja: mullivahetus. 

Sest need naisevahetuse inimesed (ma küll ei vaadanud) olid vist tegelikult suht sarnased. Aga võikski olla nii, et mingi tüüp Vändra poe tagant viiakse Tallinna Ülikooli ja sunnitakse loenguid pidama ja vastupidi ja nii edasi ja nii tagasi. Ja kes üldse hakkama ei saa uues keskkonnas, sellel võetakse pea maha. Võinoh, saatest välja ja tudengid ei pea ju teise loengusse minema. 

Mõnele söödetakse ette ainult "teise maailma" uudiseid. Mina nt peaksin ennast ilmaasjadega kursis hoidma Objektiivi vahendusel. Kui kaua ma vastu peaks? Kas mu maailmapilt hakkaks mõranema? Neile ja teistele küsimustele leiate vastuse kui vaatate mullivahetust!

PS! Jajah, küllap on seegi juba tehtud. 

CCLXIV: kuis metsa hõikad

 Seisin maja taga õues, Mari-Liis läks mööda. Hõikasin: 

"Hei, Mari-Liis!"

"Mari-Liis!" 

"Mari-Liis!" 

Kuulis, vaatas, lehvitas vastu. Hõikas: "Tere, Jüri!" Läks edasi. 
Sellest ütlen: Mari-Liis ei ole mets. Mets oleks hõiganud: "Hei, Mari-Liis!" 

Jälle natuke targem. 

CCLXIII: lihtsalt, et te teaksite

1. Valisin endale uue hauakirja. Eelmine oli: "mingi kahtlus ikka jääb". Uus on: "Siit on hea edasi minna!" Muidugi võivad neid kasutada kõik soovijad. 

Pmst võiks muidugi vana ka kasutada - sulgudes või kivi pöördel. Ma ei tea, kas on kahepoolseid kiviprintereid, aga ehk veel leiutatakse. Jahvel vist veel ei olnud. 

2. Igas inimeses olla raamat. Vähemalt üks. Lugesin oma esimesi. Hea, et need välja sai. Lihtsalt imelik, muud midagi - nagu enamik möödanikus tehtud tegusid, kui need liiga hästi (ilma roosa egopeegli vahenduseta) meelde tulevad. Ei pruugi olla halvad ega rumalad teod, aga endaga seostada on pisut raske. 

Lugesin, sest sain sellise ülesande. Loen ülejäänud luuleraamatuid ka. 

3. Kas te teadsite, et igas majapidamises (olgu see siis või kärgmajapidamine - korteriühistu vms) võiks igaks juhuks varuks olla üks kiviheitemasin ja kaks üleskeeratavat kukke? Vähemalt üks kukk peaks olema. Kui ei teadnud, siis nüüd teate ja sellest teadmisest ei saa lahti ei kloorilahuse ega traatharjagagi. 

4. Ahjah, unetasin ennist - kui keegi teab, kus see S oma kivi veeretab, siis ma teeks teinekord paar ringi tema eest hea meelega. Lihtsalt niisama pommi tõsta vms on kuidagi tölp. St. tegelikult ei ole, aga mõnikord tundub tagantjärele, et natuke siiski. 

CCLXII: me ei oska kunagi kõike hämmastavat, üle mõistuse jalutavat ja hirmutavat ette näha

Nimelt, ma ei hakka seda uudise-pressiteatena vormistama, esitati kodanikujulguse aumärgile proua* Jana Tamm, kes sai hakkama täiesti ennekuulmatu tükiga. Nimelt, enne Delfis kommenteerimist, ta tõepoolest mõtles. Delfi ja teistegi veebiväljaannete kommentaarium koosneb ju suuremalt jaolt sõimurobotite kurjast kriuksumisest, nende halvastikoostatud assotsatsiooniahelad juhatavad nad suvalise märksõna juurest täiesti arusaamatutele radadele ja 91% juhtudest on nad väga, väga kurjad. Viis protsenti kommentaatoristest vaimutsevad ja neli protsenti (seda hinnangut peavad paljud asjatundjad metsikult ülepaisutatuks) ajavad üsna mõistlikku juttu - kuigi nad ei mõtle, nad väljendavad varem kujunenud seisukohti, ent teevad seda viisakal ja argumenteeritud moel, puudu jääb ainult võimest mõista artiklit ja - kui midagi nii haruldast juhtuma peaks - väärilise oponendi seisukohti. 

Seevastu Jana Tamm, jah, tõepoolest mõtles ja, kurat, kodanikujulguse aumärgist on vähe, peaks kirjutama tema biograafia ja ma ei teagi mis kõik veel. 

* keelel on oma ajalugu ja põhjused ja nii ja naa ja ei saa kõigist sõnastustest ühekorraga ja jõuga seksismi välja võtta, pigem võiks neid paremaid sõnastusi tasapisi otsida** - koos parema arusaamisega - aga vajadus naisest rääkides vahet teha, kas too on abielus või mitte, see on küll ajast ja arust. Võinoh, jah. 

** paksul valgel mehel on muidugi mõnus rääkida.

CCLXI: sokratese kohvik

 Igasuguste tegelaste nimedega on kohvikuid ja baare, mäletan kuidas mu põlv värises kui ma Tartus  kõigi nende mürgitajate, pussitajate ja kägistajate kiuste Shakespeare'i sisse astusin. Kreekas muidugi  leidub kõikvõimalike filosoofide nimelisi söögikohti jne. Aga Sokratese nimelist pole juhtunud nägema. Küllap neid on, lihtsalt pole juhtunud nägema. Mõtlesin, mis tunne sinna minna oleks. 

Istud, saabub kelner. Küsid menüüd. Too pärib vastu: aga mis üldse on menüü. Satud pisut segadusse, küsid, kas siit süüa saab, tahaks midagi head. Kelner palub sul täpsustada, mida sa hea all silmas pead. Ütled, et noh, võib-olla pita, kana, eee ... Kelner selgitab kannatlikult, et kana on sulgedega kahejalgne ja pita on teatav leib, aga me räägime siin hüvelisusest. Mis muudab kana või pita hüveliseks? 

Lahkud pool tundi hiljem, tige kui herilane, kõht tühi. 

CCLX: oma nime all esinevate kuulmislangusega inimeste tugigrupp

 Käisin pealkirjas mainitud tugigrupis. Järgnev on taastatud tunnistajate ütluste ja tõenäosuse põhjal. 

Mina: Tere, ma olen Jüri ja ei kuule suurt sittagi. 

Kõik: Mida? 

Mina: Mis te ütlesite? 

Kõik: Ikka ei kuule. 

Mina: Ma ei saa aru, mis te vahele segate kogu aeg, las ma räägin. Ma alustan algusest. Niisiis, nimeks on mul Jüri ja ma ei kuule kuigi hästi. Noh, peaaegu ei kuulegi. See muudab elu pisut tüütuks. 

Kõik (läbisegi, juba poole mu jutu pealt): Mida? MIDA? EI KUULE! Mida sa räägid seal? 

See jama kestis tegelikult veel tükk aega, aga kinnitan, et sellesse tugigruppi ma enam ei lähe. 

CCLIX: tõlkes kaduma läinud

 Sõber tuleb minu juurde jalgpalli vaatama. Saatsin talle sõnumi, et mul on talle üks või kaks õlut olemas ka. Noh, selles mõttes, et ma arvan, et mulle piisab ühest küll, siis jääb talle kaks. Aga kui tahab rohkem, tassigu kaasa. Seda viimast ma muidugi ei kirjutanud, lihtsalt, et talle üks või kaks, õunte pealt vaatame. 

Ta vastas <3. See on ilmselt mingi eriti nunnu emotikon, aga minu maailmas on see "vähem kui kolm" ja nüüd ma ei tea, kas see on etteheide või kiitus tugitoolialkoholismis mõõdukalt mõõduka joone ajamise eest.