CCXXXXII: kuidas inimene mõnikord õige hetke maha magab

Meenus, et kunagi kerkis meie kohalikku tähistaevasse selline komeet nagu kupleeansambel Talong. Jube mannetu asi oli juba minu esimesel hinnangul. Eks ma olin ka tõre teismeline (võimalik, et olen seda tänini). Mannetu, igav, ettearvatav, punnitatud, üleüldiselt, läbi ja lõhki lame. 

Ühel kenal õhtul veeretas ETV mingil põhjusel paari nende viisiketast ja mumst kasuisa ja ema muhelesid. Einoh, eks meil kõigil ole õigus oma veidrustele, tõmbasin pea õlgade vahele ja kasutasin oma õigust vaikida. 

Mõne aja pärast sattusin sõbrale pealinna külla. Mul oli mitu tühja kassetti kaasas, see polnud küll mineku eesmärk, aga alati on meeldiv lüüa ühe kiviga kaks rätseppa. Tõenäoliselt sain just selle sõbra käest Metallica "Master of Puppetsi" (vb mitte küll sel korral) kindlasti sain tema käest ohtralt Judas Priesti ja kindlasti ka the Smithsi (sellega ma väga sõbraks ei saanud). Ja kui me siis vaatasime, et mida, siis ütles ta, et kuule, mul on Talongi. Ütles sellise vaimustusega, et tundsin kohe kui õige on väide, et kerjustel ei passi väga peps olla. Kiunatasin mõttes, aga suutsin näo sirge hoida ja mõtlesin, et ok, ehk emale ja kasuisale meeldib, mis seal ikka. 

Jõudsin päeva pärast koju tagasi ja kuulutasin, et näe, tõin teile Talongi ja need kaks ahvi tõmbasid lõua viltu ja vingusid, et see on kaunis primitiivne kraam, ma võin selle rulli keerata ja kuhugi pista, nemad igatahes on minus pettunud. 

CCXXXXI: koera saba pole kunagi nii kenasti lehvinud

 Kirjutasin artikli. 

CCXXXX: langetagem palves pea ja tõstkem häält

Muidugi kehtib see alati, aga tundub, et enne mingile sotsiaalmeedia kontole sisselogimist peaks seda mõttes lugema igaüks. Või, ei, valjult. Kuidagi nii, et oleks sunnitud korraks sõnumi sisule mõtlema. Kindlasti peaks seda lugema enne postitamist. 

Ühesõnaga, palvetagem: "Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ja tarkust nende kahe vahel mõnikordki vahet teha.

Aamen." 

Ja ma kordan, et muidugi on see üsna universaalne, väärib meelespidamist ka ilma sotsiaalmeediata. 

PS! Palun väga vabandust, et ma olen selline krdi vaese mehe Cato Vanem, aga: "jah, see sindrima sotsiaalmeediavärgendus esse delendam!" Pole ju minu asi, aga no kuidagi jõuavad selle kajad ka minuni.  Ja enamasti paistab see inimestele halvasti mõjuvat. 

Ehk võiks seda palvet veel tuunida ja lisada midagi stiilis: "rääkida ainult asjadest, millest ma midagi tean ja ainult juhul kui sellest võib midagi tolku olla"? Noh, mõte pole läbinisti mäda, aga kes nii konkreetset juhist järgida jaksaks. Mina ise küll mitte. 

Lõppude lõpuks - kõigest rääkida on normaalne, tead siis midagi või mitte. Rääkimine, vestlus, on viis õppida ja mõelda ja seda ka kõige jäigemate puupeade puhul. Küsimus on auditooriumi suuruses. Sun Zi raamatus "Sõjakunstist" oli mingi selline mõte, et terve armee peaks toimima printsiibil, et ülemusel on kolm alluvat: pmst ülemjuhatajal kolm kindralit, igal kindralil kolm ..., nendel omakorda kolm ... 

Vb on valesti meeles, ma täpselt ei jaksa otsida praegu. Aga asja mõte oli selles, et vastutusala jääks hallatavaks. Me ei saa kogu maailma asju ainuisikuliselt lahendada - eriti mitte neid asju, milleni meie küüned üldse ei küündi. Ja me ei pea tervele maailmale korraldusi jagama nagu varblane nimega Mu Armas Härra seda tegi.